Minu Austria

Mõtlesin pikalt kas kirjutada täna või mitte. Samas võib-olla kui kool algab pole mul üldse aega kirjutada, seega veel võib endale lubada igapäevaseid postitusi. Täna käisin oma studentcard´il järgi. Muidugi taaskord oli raske voodist üles saada, aga ma teadsin, et pean enne 12 jõudma kooli muidu ei saagi kaarti kätte. Kui kodust väljusin oli vähem kui 1h aega. Teadsin, et kõnnin kooli u 30 min. Nagu minu puhul ikka, mõtlesin terve tee lauseid välja kuidas ja mis moodi ma küsin oma kaarti ja kas ma leian üldse selle õige koha ülesse kust ma selle saan jne. Teisele korrusele jõudes oli kell 11.40. Jah, ma ei mäletanudki, mis korrusel see tähtis kaardisaamiskoht oli. Minu õnneks kuulsin enda taga samme. Tšehhi poiss, vist oli ta nimi Daniel, oli ka tulnud oma kaardile järgi. Kahekesi hakkasime, siis õiget kohta otsime, ise salaja rõõmustasin, et ma pole oma murega üksi. Leidsime õige koha ülesse ikkagi tänu ühele kooli töötajale, kes meid koridoris märkas. Vahemärkusena lisan, et kool...

Täna veidi teisiti. Kirjutan juba hommikul, mis tähendab, et juttu ei tule minu tänasest päevast, vaid pigem minust ja minu mõtetest. Nii palju loodan, et suudan täna end kokku võtta ja minna linna ning registreerida end Linzi elanikuks, mis tähendaks, et ma saaks soodsamalt trammiga sõita (kuigi ma peaks vist trammiga sõidust lugu ainult, siis kui vihma sajab, sest teekond kooli pole üldse väga pikk) ning võib-olla soodsamalt muuseumites käia. Trammi sõit ühe korra 1.20 € ja kui olen linnaelanik, siis kuupilet on 10€ (muidu vist oli 45€). Ehk siis liiklus on siin kallis, aga pole veel märganud, et toit ja riided oleksid kallid. Oleneb riidepoest ju muidugi, Eestis pole ma käinud üheski riidepoes, kus tsärk maksab 45€, aga olen üpriski kindel, et neid poode on Eestis. H&M on siin samasuguste hindadega ja pesu on isegi odavam, kui õigesti mäletan. Õlle hind underground baaris oli 3,60€ või 3,80€, Tartus pole ma kunagi poole liitrist heledat õlu tellinud, aga uurisin, et pmst sama...

Täna hommikul otsustasin, et teen ühe väga laisa ja mittemidagitarkategeva päeva. Voodist sain püsti kell 12 või oli kell 13. Ei mäleta. Ärkvel olin varem. Pidin ikka ühe tähtsa e-maili kooli saatma. Kuidas ma saan seda endale lubada? Nimelt kestab siin veel vaheaeg ja kool algab mul alles esmaspäeval, mil peaksin kokkusaama oma osakonnajuhatajaga vms. Ahjaa, siin õpin mööbli disaini asemel room & design strategies. Et siis pikalt ei räägi sellest, et täna oli paha tuju ja oleks tahtnud voodi alla endale koopa teha ja siis sinna terveks päevaks jääda. Peale suurt võitlust iseendaga sain ikka linna jalutatud ja jõutud isegi üle jõe ühte teise suuremasse kaubanduskeskusesse (umbes sama suur kui Tartu Kaubamaja või Tasku) ning kui lõpuks kõht tühjaks läks ja siis ära eksida otsustasin... nagu midagi suuremat täna ei juhtunudki. (PS! jõudsin ikka koju tagasi) Aga räägin täna rohkem oma korterist. Õigemini näitan paari pilti, mis mind siin võluvad. Aga täpsem kirjeldus enne - elan...

Juba sain eile pahaseid kirju, et kuhu postitus jäi (tegelt ainult emme küsis...) Eile oli päev, mil ma kohtusin teiste Erasmuslastega . Jään vastuse praegu võlgu, et kui palju meid on. Ütleme, et 12. Esimene, kes minuga rääkima tuli on briti neiu. Särtsakas igas mõttes - helesinine karvane mantel nagu mul tumeroheline, aga mis jäi Eestisse, ning särtsrohelised juuksed. Ja inglise aktsendist ma rääkima ei hakka. aahhh. Teine kellega rohkem juttu puhusime ja kohvitasime pärast esimest tutvusPÄEVA lõppu on sakslane Simone. Simonega on veidi lihtsam minusugusel juttu rääkida, sest ta on rahuliku ja tõsiseloomuga. mega nummide lokkidega. Veidi ka meist teistest vanem, aga mitte palju. Meile tutvustati ka meie "student assistant" Jensi, kes õpib (vähemalt peaks õppima) samal kursusel, kus minu korterikaaslane Davidki, kuid David ei tea kas ta ikka õpib või mis ta teeb. Ehk siis Jens on üks eriline kuju. Ning temaga oli meil kokkusaamine kokkulepitud ühes austria restos kooli...

Wow! Ma ei osanud arvata, et mu blogi-lugejaid nii palju on :O Aitäh teile! Te olete nii armsad! Sama armsad on ka mu siinsed korterikaaslased. Ma tunnen end küll veidi kehvasti, et nad nii armsad on. Nad räägivad omavahel ka minu juures olekul inglise keeles. Ja ma ei paku omalt poolt väga jutukat seltskondlikku vestlust, sest noh täna eriti, ei tule kuidagi see inglise keel mul suust välja. See-eest nemad räägivad palju. Nende jutust saan ma väga hästi aru. Mina vastan neile paari sõnaga ning lihtsalt naeratan (you know me - just me). Täna magasin kaua. Kohaliku kellaaja järgi kella 11ni. Poisid olid juba ammu ärkvel, aga ma jäin magama ka alles kell kolm öösel... Täna ma tutvusin põgusalt meie neljanda korterielanikuga. Pesin mina rahulikult oma nõusid kui ta kööki astus. Mega power emotsionaalne lühike tõmmu tumedate pikkade lokkis juustega, suure naeratusega, venezuela päritoluga noormees. Ta ulatas mu poole oma käe, aga mu käed olid ju märjad... raputasin kätt kuivemaks ja ülat...