Minu Austria

Kuus tundi tagasi olin kuri ja näljane, näljane ja kuri. (Mulle meeldib, et inglise keeles on need kaks sõna väga sarnased: hungry / angry) Ja olin koduteel valmis kõik oma viha ja näljasuse blogisse valama. Kuid nüüd on kõht täis ja viha ununenud. Sellega koos ka ununenud, mida ja millest ma siis üldse tahtsin kirjutada... Täna pidi esimene loeng algama kell 9. Jõudsin veerand kümme, kohale jõudes sain aru, et jooksmine oli asjatu... Nimelt täna oli koolis Open Day ehk siis lahtisteustepäev, mis tähendas, et kõik oli kaootiline ja segane minu jaoks (ainult minu jaoks ja võibolla natuke Šejla jaoks), sest teised teadsid täpselt, kus ja mis täpselt toimub. Esimene loeng jäi ära ja teine oli poole lühem. Selle asemel mõned tegid yogat ja nuudleid...Istusin, siis mina rahulikult loengus, kus räägiti saksa keeles, Berlini ühes väiksest kinnikasvavast järvest. Tahavad mais sinna midagi ehitama minna, aga kas ma sain aru mida? Eip. Ma lihtsalt värisesin ületerve keha kohvilaksus ja kribla...

Mulle on hakanud meeldima pealkirjade väljamõtlemine oma blogipostitustele. Soovituslikult intrigeerivad. On tunne nagu oleks Delfi ajakirjanik, kes jahib klikke. Varsti on mu pealkirjad umbes sellised: "16 asja, mille pärast Grete muretseb" või "Mitu õlut Grete eile baaris ära jõi?" Eks ma võib-olla olen ka natuke langenud kliki-sõltuvusse, aga noh mu rekord loetudarv postituseni on teistel ülejäänud postitustel ikka pikk tee minna...Eks ma mõistan ka, see oli postitus, kus kõik tahtsid teada, kas ja kuidas ma Linzi jõudsin ("Terre Tullemast!") Ma käin harva kirikus. Aga mulle meeldib käia teistes riikides kirikutes. Esiteks vist, et need on suuremad, uhkemad ja rikkalikumad kui Eesti kirikud. Kuid see pole peamine põhjus ma arvan, sest mulle meeldivad ka Eesti pisikesed, tagasihoidlikud ja tihti kurvasseisus kirikud. Kuid siinseid kirikuid peaks pigem nimetama katedraalideks (vikipeedia ütleb, et katedraal, kus harilikult teenib piiskop). Jep, täna sii...