Miks ma kirikus käin?

Mulle on hakanud meeldima pealkirjade väljamõtlemine oma blogipostitustele. Soovituslikult intrigeerivad. On tunne nagu oleks Delfi ajakirjanik, kes jahib klikke. Varsti on mu pealkirjad umbes sellised: "16 asja, mille pärast Grete muretseb" või "Mitu õlut Grete eile baaris ära jõi?" Eks ma võib-olla olen ka natuke langenud kliki-sõltuvusse, aga noh mu rekord loetudarv postituseni on teistel ülejäänud postitustel ikka pikk tee minna...Eks ma mõistan ka, see oli postitus, kus kõik tahtsid teada, kas ja kuidas ma Linzi jõudsin ("Terre Tullemast!")

Ma käin harva kirikus. Aga mulle meeldib käia teistes riikides kirikutes. Esiteks vist, et need on suuremad, uhkemad ja rikkalikumad kui Eesti kirikud. Kuid see pole peamine põhjus ma arvan, sest mulle meeldivad ka Eesti pisikesed, tagasihoidlikud ja tihti kurvasseisus kirikud. Kuid siinseid kirikuid peaks pigem nimetama katedraalideks (vikipeedia ütleb, et katedraal, kus harilikult teenib piiskop). Jep, täna siis käisin katedraalis. David kutsus mind. Ta sõber Markus töötab seal giidina ja oli nõus lahkelt meile ühe tuuri tegema. Kutsusin Simoni ka.

Kiriku kell lõi kolm ja meie tuur võis alata. Alguses vaatasime üle paar (paarikümnest) akna vitraaži. Suured, uhked ja värvilised nagu ikka. Ei midagi üllatavat. Ei midagi uut. Markus proovis rääkida inglise keeles. Või võiks öelda üritas? Aga tegelikult sai hästi hakkama. Tihti teised aitasid tal õigeid sõnu leida. (Peale Simoni ja Davidi oli ka Davidi sõbranna tuuril kaasas ehk siis ma olin ainuke, kes saksa keelt ei mõistnud sellest seltskonnast.) Pärast vitraažide vaatamist juhatas Markus meid, mulle ootamatult, kusagile kiriku taharuumidesse. Ja algas trepist ülesse minek. Vana kivist keerdtrepid. Tunne oli nagu läheks Rapuntselit või Okasroosikest päästma. Siis natuke tekkis väike elevus, et kuhu nüüd. Jõudsime teisele korrusele. Teine korrus tähendab seda, et ümber katedraali siseseinte jooksis kitsas (vähem kui meetri laiune) kivipiirdega rõdu, mis tähendab, et sai kõndida mööda katedaraali seinaäärt mööda ja katsuda oma käega vitraaže. Midagi uut! See polnud kõik, veel treppe. veel kõrgemale. Ja jõudsime õue. Mega vaade! Imeline! Ja ka see polnud kõik. Jõudsime nö. katedraali pööningule ja seisime katedraali võlvidel ja altari peal. Ning ka see polnud kõik. Veel treppe! Keerdtreppe! Ja jõudsime kellatorni. Jalad juba värisesid ja pea käis ringi. Aga tunne oli võimas. Oleks saanud veel kõrgemale minna, aga kuna lumi tuli vahepeal jälle siin maha ja ilmad on jälle miinus kraadide juures, siis Markus kutsus meid kevadel uuesti, et siis saab minna kõige kõrgemale.

Seal kõrgemal on üks ruum, mida saab nädalaks rentida. Mis tähendab, et sa elad nädal aega seal ruumis. Sa ei saa sealt väljuda. Sul pole seal telefoni ega wifit. Mis meenutas mulle mu mõtteid kunagi lapsena. Et kui ma kuidagi muud moodi Salzburgi ei saa mindud, siis olen nõus minema Salzburgi mõnesse kirikusse nunnaks. (Ei kõla ju üldse nagu megahyper "Helisev muusika" fänn...) ja vahepeal mõtlesin ka lapsehoidjaks minna...

Pärast tuuri. Simoni tänas mind. Ta ütles, et tegelikult ei meeldi talle üldse kirikus käia (millegi pärast, aga ta oli kohe nõus tulema kui kutsusin teda), aga ta jäi tuuriga väga rahule. Mina ka! Ma pole vist kunagi katedraalituuril käinud...

Mõtlesin, et kas hakkan rääkima ateistidest ja usust ka. See on keeruline teema (tegelikult mõtleme selle keeruliseks). Aga ma seal katedraalis natuke mõtlesin selle peale. Üheltpoolt ma arvan, et ka ateism on üks usuliikidest (usk, mis ei usu ühtegi usku, on ka usk) ja teiseltpoolt (üpriski sarnane esimese mõttega) - ateismi pole olemas, sest ma usun, et kui inimene millessegi/kellessegi ei usu, siis ta ei saa siin maailmas eksisteerida. So deep. Aga rohkem ei kirjuta. Tegelt kirjutan. Mult on küsitud, kas ma usun Jumalasse. Mind on ainult ühe korra ärritanud see küsimus (sest küsija ei valinud selleks õiget kohta ja aega), aga muidu mu vastus on, et jah, sest ma arvan, et me kõik usume. See, et milline on minu jumal (ehk siis see millesse me usume), ei pea olema ja ei olegi kindlasti (minu puhul) kellegi teise jumal. Kahjuks millegi pärast mind ärritab kui inimesed hakkavad mulle rääkima erinevatest uskudest. Kui kuulen budism. Jooksevad mul külmavärinad ja mõtlen, et kuhu poole nüüd joosta. Mulle ei meeldi valida. Seega ei meeldi mulle ka otsustada ja ma arvan, et ma ei peagi (me ei peagi) seda tegema. Vähemalt meil Eestis on see vaba valik. Ja nii ongi. Ma aktsepteerin kui keegi usub kindlat usku, kuid ma ise ei soovi. Palun andestage, kui see lõik on teie arvates vale või hale või naljakas või halenaljakas. Kuid me oma ühiskonnaga võiks varsti jõuda sinna, et seks, usk ja muu (mis ei meenu hetkel) pole tabuteemad.

PS! Miks ma sõna budismi peale ära tahan joosta? Üks mu kunagine poisssõber luges palju budismist ja palju muud ka teistest uskudest. Ja soovis mulle kõik ümber jutustada. Aga mulle see kõik, mis ta rääkis, oli nii loogiline ja endastmõistetav, et mul alati tekkis küsimus, et miks ta peab seda kõike raamatust lugema...kui ma seda kõike juba tean. Ja siis ma sain aru, et ma usun seda, mida ma tahan uskuda ja ma olen õnnelik (ma ei pea selleks lugema mingeid raamatuid).