Minu Austria

Täna ainult pildid. Sissejuhatuseks- külastasin täna Linzi Kunstimuuseumit Lentos. Põhiliselt tahtsin näha Gustav Klimt´i ja Egon Schiele´t, aga nende imelistest graafilistest sketšidest ei saanud ma ühtegi korraliku pilti. Endale lohutuseks ostsin kaks kunstiraamatut nende kunstnike imelistest töödest. Siin aga nüüd paljude teiste erinevate kunstnike teosed, mis mulle silma jäid: Kas selle pildiga olen ma oma "juuste väljakutse" kaotanud? PS! Davidi jaoks on meie Eesti lipuvardahoidjad midagi eksootilist. Ta soovib teada kui vanad võiksid olla kõige vanemad neist, mis siiani majaseintel on... Kui kellegil on aimu või oskab soovitada kedagi, kes võiks teada, siis võite mulle kirjutada! Endal tekkis sellega seoses lisaküsimus - kust see traditsioon üldse pärineb...? (*Austrias sellist traditsiooni ei ole*). Tänan! :)

Naistepäev oli küll eile, aga kes keelab mul täna kirjutada eilsest päevast... Ei teagi kohe kust alustada, sest on kaks teemat, millest tahan kirjutada - minu siinne esimene koolitöö, mis sai eile valmis, aga täna oli presentatsioon ja eilne feministide paraad/protest/vms selline üritus, kuhu ma sattusin pooljuhuslikult, sest ma ei saanud täpselt aru facebookis, mis üritus see täpselt on. So. Alustan koolitööst. Protestplakat. Esimene päev pidime välja mõtlema millisel teemal tahame "protestida" ning siis välja mõtlema kolm lauset sel teemal. Teemad: Wasser (vesi), Frauen (naised), Arbeit (töö). Ükski teema mind väga ei puudutanud, juu siis olen maailma suhtes nii ükskõikne... Valisin "Frauen". Ja jõudsin kõikide lausetega teemani geid, lesbid ja transseksuaalsed inimesed. Mulle endale ei meeldi niimoodi inimesi liigitada, aga hetkel on nii lihtsam seletada. Alguses oli mul lause umbes selline, et "Human is a human" Aga see ei olnud väga selge ja arusa...

Kolmas koolipäev. Istun. Ja ootan. Ma arvan, et poster on valmis. Aga peaksin õppejõule ka näitama. Kuid ma pole väga aktiivne järjekorda võtma. Nädalane workshop - protestplakat (kirjutasin selle sõna praegu saksa keeles mitte eesti keeles). Kõik need kolm hommikut olen läinud suure hirmuga ja süda on olnud väga paha. Aga tegelikult ei ole põhjust muretsemiseks siiani olnud. Loeng on küll saksa keeles, aga vajadusel on lõpus õppejõud mulle tähtsama osa inglise keelde ära tõlkinud. Tudengid on mega sõbralikud ja abivalmid, õppejõud ka. Erinevus eestis ja siin. Kui Eestis me tudengid ei lähe kohe (kui üldse lähme) Erasmuse tudengiga rääkima, siis siin tulevad kõik, ilma abi palumata, abi ning ka seltskonda pakkuma. Parim näide kui üks neiu, kes on pärit Bosnia ja Hertsegoviinast tuli ekstra minu juurde ja küsis kas ma suitsule ei taha tulla, kuigi ma polnud ühtegi sõna temaga vahetanud. Jah, ta pole ainus, kes õpib siin (magistrit), aga pole pärit siin. Olen tuttavaks saanud ka ühe lä...

Eile kolisin külalistetoast oma (Juli) tuppa - vedelesin kella kaheni voodis ja ootasin, millal Venezuela kutt välja kolib, et saaks natukenegi asjalik olla. Kell kolm endale müslit kaussi valades, torises David, et kuramuse Erasmuse tudengielu, magavad koguaeg ja midagi ei tee. Ta valmistas endale juba lõunasööki ja ka Florian oli töölt tagasi ja sättis end millegi (kellegi) jaoks. David üritas talt välja peilida, kas lähme täna välja ka või mitte, kuid Florian eiras teda. Mõne aja pärast saime ka aru miks, sest korterisse astus tema külaline. Armas, vaikne ja vaoshoitud noormees. Nime ei mäleta, sest ta pomisedes ütles selle mulle ja ma olin sel hetkel ka ametis just toa ümberkolimisega. Oleme Davidiga siiani segaduses, aga samas elevil. Jätsime nad kööki kokkama, ise põgenesime oma tubadesse. Nautisin oma uut tuba ja paigutasin taimi ühelt kohalt teisele, et nad kõik ikka valgust saaksid. Kõige suurem taim pidi kuuaega olema pimedas koridoris, sest Venezuela kutt (nagu te aru saat...