Naistepäev oli küll eile, aga kes keelab mul täna kirjutada eilsest päevast...
Ei teagi kohe kust alustada, sest on kaks teemat, millest tahan kirjutada - minu siinne esimene koolitöö, mis sai eile valmis, aga täna oli presentatsioon ja eilne feministide paraad/protest/vms selline üritus, kuhu ma sattusin pooljuhuslikult, sest ma ei saanud täpselt aru facebookis, mis üritus see täpselt on.
So. Alustan koolitööst. Protestplakat. Esimene päev pidime välja mõtlema millisel teemal tahame "protestida" ning siis välja mõtlema kolm lauset sel teemal. Teemad: Wasser (vesi), Frauen (naised), Arbeit (töö). Ükski teema mind väga ei puudutanud, juu siis olen maailma suhtes nii ükskõikne... Valisin "Frauen". Ja jõudsin kõikide lausetega teemani geid, lesbid ja transseksuaalsed inimesed. Mulle endale ei meeldi niimoodi inimesi liigitada, aga hetkel on nii lihtsam seletada. Alguses oli mul lause umbes selline, et "Human is a human" Aga see ei olnud väga selge ja arusaadav seega kolmandal päeval muutus see teiste ja mu ühe hea Eesti sõbra abiga lauseks: "I don´t want to choose". Ja visuaalselt on kõige lihtsam ära seletada see wc olukorras, sest on ju "oluline" ära märkida, milline on meeste ja milline naiste wc, aga me "tavalised" inimesed ei mõtle sellele, et mõni inimene ei tea, kes ta on... minu jaoks üpriski keeruline teema. Sest ise ma kuulun "tavaliste" inimeste hulka ja ei tea, mis tunne on, kui sa tunned, et elad vales kehas. Mind on alati häirinud kui mulle öeldakse "naine". Mulle võib öelda näiteks neiu. Aga naine hakkab mulle vastu karva. Võib-olla sellepärast, et sõna "naine" on nö. solvavaks sõnaks muutunud. Naistetöö ja meestetöö. "Ah sa oled naine, sa mõtledki teisiti" jne... MIDA P****T, mis puutub mu sugu siia, mis tööd ma teha tahan või kuidas mina mõtlen!!! Aga mulle ei meeldi ka mõelda, et ma olen feminist. Ma ei taha kuhugi kuuluda ja ka tihti peale valida. Kas ei saa olla lihtsalt MINA? Kui üks inimene, üks isik, üks kodanik, kõikide oma murede, rõõmude, mõtete ja vajadustega inimene. Natuke mõtteainet kõigile...
Teine lugu on veidi lõbusam. Mulle kui saksakeelest mitte arusaajale inimesele väga segadust tekitav üritus - "Feminismus & Krawall". Ei jõudnud ürituse alguseks kohale seega jõudsin poole peal järgmisse sihtpunkti. Kui kohale jõudsin kuulsin suurt lärmi, aga kedagi näha polnud. Nurga tagant, aga hakkas paistma suurt rongkäiku tulemas OK-platzile. Läksin veidi lähemale, et kogu seda karnevali lähemalt uurida. Täpselt minu kõrvale kõndisid minu osakonna tudengist protestijad ning kui nad mind märkasid hakkasid kohe kisama, et tulesiiatulesiiameilonsindvaja! Nad olid nädal aega osakonna koridoris õmmelnud endale tekstiilijääkidest protestikanga ning siis teinud sinna 12 peaauku. Kuid neid ei olnud nii palju seega olin ma neile vajalik. Nii sain ma tuttavaks paari uue tudengiga oma osakonnast. Algas väike kontsert. Mingid värviliste parukate ja maalingutega naised laulsid saksa keeles ja siis mingid tšikid tantsisid paar tantsu, mida me ei näinud, sest me olime kõige taga, aga meid ei heidutanud see, tegime oma privaat-tantsupeo. Ning siis võis rongkäik jätkuda. Ma lihtsalt kõndisin ja ei saanud midagi aru. Feministide laul oli sepapoiste viisiga, aga sõnad olid ära muudetud. Rongkäikul trehvasin saksa tüdrukut Simonet ja Davidit. Kumbki neist ei tahtnud meie super ilusa kanga sisse oma pead pista...pole hullu...ma ka poleks tahtnud... Üritus lõppes Hauptplazil, mis on siis Linzi peaväljak. Seal liitusin ma Simone ja Rumeenia neiuga. Kuid ühel hetkel avastasime Simonega, et oleme keset platsi, kahekesi külmetamas ja kumbki meist ei oska afterpartyle minna.
Kuid õnneks Simonele juba tuttav neiu (mul on nimede peal mega halb mälu, aga olen saanud nii palju aru, et neiu õpib magistrit ja vist siis äkki samal erialal, kus Simone...) teadis kuhu peab minema, aga selleni oli veel aega. Simone tahtis soojemalt riidesse panna ja wc-s käia. Liitusin temaga ja nägin millises ühikatoas ta elab. Väga kena, puhas, korralik ühikas. Köök on ühiskasutusel. Elab üksi ühes toas. Wc-d ja vannituba jagab ühe kõrval toa saksa/austria neiuga. Pooltunnikest tsillisime seal. Pidime magistris õppiva neiuga kohtuma kooli juures ja siis koos minema. Seal ühines ka uuesti ära kadunud Rumeenia neiu. Peol oli süüa, juua ja feministide meeneid ning tasumine käis enda südametunnistuse järgi ehk siis paaris kohas oli rahapurgid, kuhu sai raha sisse pilduda. Sõin ja kuulasin veidi muusikat. Üritasin tantsida, aga tuju ei olnud.
Lahkusin peolt varakult. Esiteks pidin varakult ärkama, sest saksa keele tund algas hommikul kell 9, teiseks oli mul tunne nagu ma olin veidi külma saanud rongkäigu ajal (keha oli pehme ja kurk ähvardas kohekohekohe valutama hakata).
PS! Esimesed 2EAP-d on olemas. Check!
PS2! Neiu Bosniast, kes esimesel päeval mind suitsule kutsus, on aidanud mind nädala jooksul väga palju ja täna küsis mu instagrammi.
PS3! Ma ei tea kas sellepärast, et osakond on nii väike või milles asi, aga kõik tudengid tunnevad huvi, kes ma olen ja veidi on tunne, et olen Markus2 ("Eestist?! Eelmine semester oli ka üks noormees Eestist... Markus. Aaa sa tead teda. A te õpite samas koolis! A ja ka samal kursusel!")
PS4! Sain täna saksa keele tunnis aru, et ma olen kõige suurem Erasmuse tudengist nohik, sest ma pidin täna kuulama Danieli ja Marve (eestipärane versioon Türgi neiu nimest) pohmellijuttu: "Omg ma olen siiamaani purjus!" "Kuule ma ei tea, mis me lõpuks seal ära jõime - viskit ja õlu ja viina..." Ma ei ole kuulnud üheski nende koosviibimiste plaanidest kuna nad suhtlevad Whatsapp´is. Ma küll tegin sinna kasutaja endale, aga mul pole õrna aimu, kuidas seda kasutatakse... vist väga ei huvita ka...
PS5! Dear Simone - Vielen Dank! Das du lies meinen Blog! (google translate ;)
Ei teagi kohe kust alustada, sest on kaks teemat, millest tahan kirjutada - minu siinne esimene koolitöö, mis sai eile valmis, aga täna oli presentatsioon ja eilne feministide paraad/protest/vms selline üritus, kuhu ma sattusin pooljuhuslikult, sest ma ei saanud täpselt aru facebookis, mis üritus see täpselt on.
So. Alustan koolitööst. Protestplakat. Esimene päev pidime välja mõtlema millisel teemal tahame "protestida" ning siis välja mõtlema kolm lauset sel teemal. Teemad: Wasser (vesi), Frauen (naised), Arbeit (töö). Ükski teema mind väga ei puudutanud, juu siis olen maailma suhtes nii ükskõikne... Valisin "Frauen". Ja jõudsin kõikide lausetega teemani geid, lesbid ja transseksuaalsed inimesed. Mulle endale ei meeldi niimoodi inimesi liigitada, aga hetkel on nii lihtsam seletada. Alguses oli mul lause umbes selline, et "Human is a human" Aga see ei olnud väga selge ja arusaadav seega kolmandal päeval muutus see teiste ja mu ühe hea Eesti sõbra abiga lauseks: "I don´t want to choose". Ja visuaalselt on kõige lihtsam ära seletada see wc olukorras, sest on ju "oluline" ära märkida, milline on meeste ja milline naiste wc, aga me "tavalised" inimesed ei mõtle sellele, et mõni inimene ei tea, kes ta on... minu jaoks üpriski keeruline teema. Sest ise ma kuulun "tavaliste" inimeste hulka ja ei tea, mis tunne on, kui sa tunned, et elad vales kehas. Mind on alati häirinud kui mulle öeldakse "naine". Mulle võib öelda näiteks neiu. Aga naine hakkab mulle vastu karva. Võib-olla sellepärast, et sõna "naine" on nö. solvavaks sõnaks muutunud. Naistetöö ja meestetöö. "Ah sa oled naine, sa mõtledki teisiti" jne... MIDA P****T, mis puutub mu sugu siia, mis tööd ma teha tahan või kuidas mina mõtlen!!! Aga mulle ei meeldi ka mõelda, et ma olen feminist. Ma ei taha kuhugi kuuluda ja ka tihti peale valida. Kas ei saa olla lihtsalt MINA? Kui üks inimene, üks isik, üks kodanik, kõikide oma murede, rõõmude, mõtete ja vajadustega inimene. Natuke mõtteainet kõigile...
 |
| Lõppversioon plakatist |
Teine lugu on veidi lõbusam. Mulle kui saksakeelest mitte arusaajale inimesele väga segadust tekitav üritus - "Feminismus & Krawall". Ei jõudnud ürituse alguseks kohale seega jõudsin poole peal järgmisse sihtpunkti. Kui kohale jõudsin kuulsin suurt lärmi, aga kedagi näha polnud. Nurga tagant, aga hakkas paistma suurt rongkäiku tulemas OK-platzile. Läksin veidi lähemale, et kogu seda karnevali lähemalt uurida. Täpselt minu kõrvale kõndisid minu osakonna tudengist protestijad ning kui nad mind märkasid hakkasid kohe kisama, et tulesiiatulesiiameilonsindvaja! Nad olid nädal aega osakonna koridoris õmmelnud endale tekstiilijääkidest protestikanga ning siis teinud sinna 12 peaauku. Kuid neid ei olnud nii palju seega olin ma neile vajalik. Nii sain ma tuttavaks paari uue tudengiga oma osakonnast. Algas väike kontsert. Mingid värviliste parukate ja maalingutega naised laulsid saksa keeles ja siis mingid tšikid tantsisid paar tantsu, mida me ei näinud, sest me olime kõige taga, aga meid ei heidutanud see, tegime oma privaat-tantsupeo. Ning siis võis rongkäik jätkuda. Ma lihtsalt kõndisin ja ei saanud midagi aru. Feministide laul oli sepapoiste viisiga, aga sõnad olid ära muudetud. Rongkäikul trehvasin saksa tüdrukut Simonet ja Davidit. Kumbki neist ei tahtnud meie super ilusa kanga sisse oma pead pista...pole hullu...ma ka poleks tahtnud... Üritus lõppes Hauptplazil, mis on siis Linzi peaväljak. Seal liitusin ma Simone ja Rumeenia neiuga. Kuid ühel hetkel avastasime Simonega, et oleme keset platsi, kahekesi külmetamas ja kumbki meist ei oska afterpartyle minna.
Kuid õnneks Simonele juba tuttav neiu (mul on nimede peal mega halb mälu, aga olen saanud nii palju aru, et neiu õpib magistrit ja vist siis äkki samal erialal, kus Simone...) teadis kuhu peab minema, aga selleni oli veel aega. Simone tahtis soojemalt riidesse panna ja wc-s käia. Liitusin temaga ja nägin millises ühikatoas ta elab. Väga kena, puhas, korralik ühikas. Köök on ühiskasutusel. Elab üksi ühes toas. Wc-d ja vannituba jagab ühe kõrval toa saksa/austria neiuga. Pooltunnikest tsillisime seal. Pidime magistris õppiva neiuga kohtuma kooli juures ja siis koos minema. Seal ühines ka uuesti ära kadunud Rumeenia neiu. Peol oli süüa, juua ja feministide meeneid ning tasumine käis enda südametunnistuse järgi ehk siis paaris kohas oli rahapurgid, kuhu sai raha sisse pilduda. Sõin ja kuulasin veidi muusikat. Üritasin tantsida, aga tuju ei olnud.
Lahkusin peolt varakult. Esiteks pidin varakult ärkama, sest saksa keele tund algas hommikul kell 9, teiseks oli mul tunne nagu ma olin veidi külma saanud rongkäigu ajal (keha oli pehme ja kurk ähvardas kohekohekohe valutama hakata).
PS! Esimesed 2EAP-d on olemas. Check!
PS2! Neiu Bosniast, kes esimesel päeval mind suitsule kutsus, on aidanud mind nädala jooksul väga palju ja täna küsis mu instagrammi.
PS3! Ma ei tea kas sellepärast, et osakond on nii väike või milles asi, aga kõik tudengid tunnevad huvi, kes ma olen ja veidi on tunne, et olen Markus2 ("Eestist?! Eelmine semester oli ka üks noormees Eestist... Markus. Aaa sa tead teda. A te õpite samas koolis! A ja ka samal kursusel!")
PS4! Sain täna saksa keele tunnis aru, et ma olen kõige suurem Erasmuse tudengist nohik, sest ma pidin täna kuulama Danieli ja Marve (eestipärane versioon Türgi neiu nimest) pohmellijuttu: "Omg ma olen siiamaani purjus!" "Kuule ma ei tea, mis me lõpuks seal ära jõime - viskit ja õlu ja viina..." Ma ei ole kuulnud üheski nende koosviibimiste plaanidest kuna nad suhtlevad Whatsapp´is. Ma küll tegin sinna kasutaja endale, aga mul pole õrna aimu, kuidas seda kasutatakse... vist väga ei huvita ka...
PS5! Dear Simone - Vielen Dank! Das du lies meinen Blog! (google translate ;)
 |
| Eile oli +10 kraadi ja paljud käisid juba t-särgi väel |
 |
| ... ja nii ma siis veidi külmetusingi. (köögi rõdul) |
 |
| Feministide rongkäik linnas |
Kommentaarid
Postita kommentaar