Olen nüüd Prantsusmaalt, Pariisist tagasi. Nelja päevane reis. Esmaspäevast neljapäevani. Täna on reede ja olen tagasi kodus - Linzis. Tagasi argipäevas. Või kas ikka olen? Kuus masendavalt rasket nädalat oli läbitud enne kui Pariisi sõitsin ja kohtusin oma eesti koolikaaslastega üliõpilasesindusest, kooli rektori ning prorektoriga. Umbes reisi keskel tõstatas Maryliis õhku küsimuse, kas me elaksime ükskõik kus, kui see oleks võimalik. Siiani olen teadnud, et minu vastus on, et Eestis ja ainult Eestis ja küsimuse peale miks, olen vastanud lihtsalt, sest see on mu kodu. Reisi lõpus, Linzi jõudes leidsin parema vastuse - miks Eesti. Tegelikult pole ju oluline, kus ma elan - sest hetkel tunnen, et Linz on kõige turvalisem koht, kus hetkel olla saan, sest mul pole muud varianti väga. Samas võin elada Pariisis, Londonis, New Yorgis, New Delhis, Melbournes, Kairos või Paides- ühesõnaga ükskõik mis linnas. Aga asukohast olulisem on mulle, kes on minu ümber ja mis keeles ma saan enda mõtt...
Esimene reis üksinda lapsepõlve unistustesse. Neli kuud uues maailmas. Iseennast leidmas.