Minu Austria

Kummaliselt palju sarnasusi leian Linzi ja Tartu vahel. Võib-olla ma üritan lihtsalt leida neid sarnasusi, et mul endal oleks enesetunne parem. Kuid ega ma ju ise ei ehitanud Ars Electronica Centerit, mis väidetavalt sarnaneb Tartu Ahhaa Keskusega, aga kuhu ma ei ole veel jõudnud, või eile külastatud Salonschiff Fräulein Florentine, mis sarnaneb Tartu Sisevete Saatkonna paadikesega. Neid sarnasusi võib veel leida. Eriti palju sarnasusi leian ma inimeste vahel. Väga paljud osakonnakaaslased meenutavad mulle juba kedagi mu tuttavat. Näiteks Linda, kes on pärit Lätist meenutab mulle järjest enam minu vanaema, kelle nimi on ka Linda. Hästi krapsakas ja toimekas, julge ja enesekindel, aktiivne ja armastab palju rääkida (võib-olla liigagi palju), mis vahel meenutab isegi mind eesti koolis. Soojad kallistused mu vanaemale! Eile oli päev, kus otsustasin, et ei mõtle oma suurprojektile ja naudin lihtsalt reedet. Hommikul oli saksa keele tund, mis on mu lemmik tund. Tunnen end seal väga vabalt...

Nägin hiljuti intervjuud Tuuli Roosmaga, kus ta rääkis nende peresaate "Meie aasta Iraanis" tegemisest. Talt küsiti, et kas nad ei karda näidata igat tüli ja inimlikku olukorda saates kõigile vaatajatele, mille peale Tuuli vastas, et ta lubas kohe saate tegemise alguses endale, et ei hakka vaatajatele valetama ja näitama ainult ilusaid ja häid kohti. Vaid ka seda kuidas nad mehega tülitsevad või kui Tuuli on meikimata või kui poisid saavad pahandustega hakkama. Mulle meeldis see mõte. Ma ka ei valeta oma blogis. Ütlen ausalt, et eile hakkasin koolis nutma. Aga see juhtubki Gretel, siis kui pinged saavad laes kokku ning pärast mida on pingelangus. Grete on juba eesti koolis tuntud pisarate valaja lampidel hetkedel, mil tegelikult ei ole isegi maailmalõpu äärt ka mitte paistmas. Pisarad lihtsalt ise tulevad, öeldes, et Grete sa pole ammu nutnud. Milles asi? Mis siis eile juhtus? Nagu ikka Grete ragistab ajusid ja eksleb tundmatus metsarägastikus, lootes, et ehk midagi ikkagi ...

Pariisi reisi ajal küsis Maryliis, kas jätkan blogimist ka pärast Austriast naasemist. Ma olin seda küsimust esitanud eelnevalt juba iseendale pidevalt, korduvalt. Leidmata vastust, et kui JAH, siis millest või kellest. Ei tahaks nagu niisama oma tavalisest elust ka inimestele jahuda. Üks mõte oli kommenteerida uudiseid (mida ma harva loen, sest need on tühised, tühjad, sisutud, negatiivsed ja ängi tekitavad), aga just sellepärast ma siis mõnda kommenteerikski. Et miks just mõni uudis mind eriti raevu ajab. Hetke välgatus just praegu - soovitus netikommentaatoritele- hakata blogisid pidama, kus nad saavad kõik oma raevu ja arvamuse välja valada. Ja siis iga inimene ise vaadaku, kas ta tahab lugeda selle raevuka inimese blogi või mitte. Mul endalgi on tekkinud vahepeal tuju kusagil mida kommenteerida, et "Ou kutid rahuneme maha!", pärast mida avastan, et isegi kui ma rahustava lause kommentaaridesse postitan, teeb see minust automaatselt netikommentaatori. Olen liitunud oma ...