Pariisi reisi ajal küsis Maryliis, kas jätkan blogimist ka pärast Austriast naasemist. Ma olin seda küsimust esitanud eelnevalt juba iseendale pidevalt, korduvalt. Leidmata vastust, et kui JAH, siis millest või kellest. Ei tahaks nagu niisama oma tavalisest elust ka inimestele jahuda. Üks mõte oli kommenteerida uudiseid (mida ma harva loen, sest need on tühised, tühjad, sisutud, negatiivsed ja ängi tekitavad), aga just sellepärast ma siis mõnda kommenteerikski. Et miks just mõni uudis mind eriti raevu ajab. Hetke välgatus just praegu - soovitus netikommentaatoritele- hakata blogisid pidama, kus nad saavad kõik oma raevu ja arvamuse välja valada. Ja siis iga inimene ise vaadaku, kas ta tahab lugeda selle raevuka inimese blogi või mitte. Mul endalgi on tekkinud vahepeal tuju kusagil mida kommenteerida, et "Ou kutid rahuneme maha!", pärast mida avastan, et isegi kui ma rahustava lause kommentaaridesse postitan, teeb see minust automaatselt netikommentaatori.
Olen liitunud oma targapeaga kahte facebooki gruppi - veganid ja feministid. Oh jummel, jube nendes gruppides toimuvast saab kirjutada ühe ülihea paksu musta huumoriraamatu. Mõlemas grupis olen märganud, et domineerivad postitused on negatiivsed ja kibestunud ja lihtsalt halvamaigulised. Mis paneb mõtlema. Meil on nii palju kibestumist, liiga palju tähenärimist, liiga palju mõistmatust ja vähe tahmist mõista üksteist ja tihti me ei soovi ära kuulata ning ammugi mõista teisi arvamusi. Käib igapäevane vastu seina jooksmine. Tihtipeale ma lihtsalt eiran neid postitusi, sest need rikuvad lihtsalt mu tuju. Eriti feministide grupp. Jah, te küsite nüüd: "Aga kes keelab sul sealt ära tulla. Tule ära kui ei meeldi, mida sa virised!" Muidugi ma saan sealt ära tulla. ühe sekundiga. Aga ma ei saa. Ma pean teadma, millegi pärast, millega meie eesti feministid tegelevad. Ma ei ütle, et feminism on halb. Ma ei oska isegi öelda kas ma olen feminist või mitte. Aga ma arvan, et sellel pole isegi tähtsust. Ma ei taha seda karjuda üle ilma, et ma olen feminist ja nõuan seda ja seda ja seda. Aga see ei tähenda, et mul midagi nende vastu oleks. Sama ka näiteks geidega, niikaua on hästi kui seda jälle liiga üle ei hakka paisutama ja hullult paraade korraldama. See on kõigega nii. Püüame olla mõõdukad. Kõigega. Oleme rahumeelsed. Ja kuulame rohkem üksteist ära. Ja püüame mõista.
Polnud kavas täna tegelikult postitust teha, aga kuna tuli väike luuleinspiratsiooni moodi hetk, siis tahtsin jagada seda teiega.
ei karda naerda
põhjuseta
kui põhjusega siis
hirmust
põhjuseta naer annab
lootust
hirmust tekkinud naer kaevab
augu
veel sügavamale sisimasse
teadmata
mis edasi saab
Olen liitunud oma targapeaga kahte facebooki gruppi - veganid ja feministid. Oh jummel, jube nendes gruppides toimuvast saab kirjutada ühe ülihea paksu musta huumoriraamatu. Mõlemas grupis olen märganud, et domineerivad postitused on negatiivsed ja kibestunud ja lihtsalt halvamaigulised. Mis paneb mõtlema. Meil on nii palju kibestumist, liiga palju tähenärimist, liiga palju mõistmatust ja vähe tahmist mõista üksteist ja tihti me ei soovi ära kuulata ning ammugi mõista teisi arvamusi. Käib igapäevane vastu seina jooksmine. Tihtipeale ma lihtsalt eiran neid postitusi, sest need rikuvad lihtsalt mu tuju. Eriti feministide grupp. Jah, te küsite nüüd: "Aga kes keelab sul sealt ära tulla. Tule ära kui ei meeldi, mida sa virised!" Muidugi ma saan sealt ära tulla. ühe sekundiga. Aga ma ei saa. Ma pean teadma, millegi pärast, millega meie eesti feministid tegelevad. Ma ei ütle, et feminism on halb. Ma ei oska isegi öelda kas ma olen feminist või mitte. Aga ma arvan, et sellel pole isegi tähtsust. Ma ei taha seda karjuda üle ilma, et ma olen feminist ja nõuan seda ja seda ja seda. Aga see ei tähenda, et mul midagi nende vastu oleks. Sama ka näiteks geidega, niikaua on hästi kui seda jälle liiga üle ei hakka paisutama ja hullult paraade korraldama. See on kõigega nii. Püüame olla mõõdukad. Kõigega. Oleme rahumeelsed. Ja kuulame rohkem üksteist ära. Ja püüame mõista.
Polnud kavas täna tegelikult postitust teha, aga kuna tuli väike luuleinspiratsiooni moodi hetk, siis tahtsin jagada seda teiega.
ei karda naerda
põhjuseta
kui põhjusega siis
hirmust
põhjuseta naer annab
lootust
hirmust tekkinud naer kaevab
augu
veel sügavamale sisimasse
teadmata
mis edasi saab
 |
| Varastasin selle pildi netiavarustest. Ma jumaldan neid roosasid puid, millega on terve Linz hetkel täidetud. (pildi autor Markus Clemens) |
Kommentaarid
Postita kommentaar