Minu Austria

Austrias on lihavõtted väga erilised ja kõik tähistavad seda siin pisut suuremalt kui eestlased. Aiad on kaunistatud värviliste munadega ja kõik veedavad aega koos perega. Nii ka minu korterikaaslased, kes mõlemad sõitsid oma pere juurde, jättes minu üksi koju. Mulle meeldib üksi olla. Ei pea nõusid kohe ära pesema. Saan valjult muusikat kuulata. Saan kasutada köögilauda töölauana. Aga eile öösel oli hirm magama minna... aga äkki tuleb öösel varas. Varahommikul poolunes kuulsingi kellegi hingamist minu toas, tundsin kuidas keegi jälgib mind. Äkilise liigutusega tõusin istukile, et näha kas keegi on mu toas ja sama kiirelt sain aru, kui tobe ma olin. Muidugi ei olnud kedagi. Lihtsalt mu suurepärane fantaasiavili. Sain õppejõult juba vastuse. Talle mu teema sobis, aga palus edasi mõelda veidi täpsemalt, mida ma teha tahan ikkagist. Valisin teemaks viienda aastaaja Soomaal. Kui keegi on kunagi käinud Soomaal või teab kedagi, kes teab kedagi, kes elab Soomaal, siis võib mulle kontakte ...

Saatsin just ühele õppejõule oma esimese kodutöö teele. Veidi nagu on kergem tunne, kuigi kardan, et antud kodutööl pole piisavalt head sisu. Ma andsin endast parima, et vähemalt visuaalnepool oleks super. Kui on kujundamisoskused, siis peab neid ju ka näitama. Ma olen viimastel päevadel olnud veidi rivist väljas. Põhjuseks võib-olla, et on vaheaeg ja ma pean ise leidma endale tegevust. Kui saaks koolis käia, siis saaks ju kogu päeva seal veeta ja ma ei pea ise mõtlema, mida teha. Nii ma olengi oma tegevuseks leidnud magamise (äratus kell 12, hommikusöök kell 13) ja sarjade vaatamise. Täna otsustasin, et on aeg stressil või masendusel või mis iganes see mind vaevab, see lihtsalt minema pühkida ja hakata inimeseks. See pole väga kerge. Ärkasin kell 9. Voodist püsti sain kell 11. Olin endale sihiks võtnud, et täna on viimane aeg minna kooli printima - erasmuse dokumente, Pariisi transpordikaardi jaoks dokumendipilt ja mulle meeldib kui mul on rongipiletid paberkandjal (Salzburgi ja V...

Võib-olla mõni arvab, et ma olen psühh, kui ütlen, et mulle meeldib surnuaedades käia ja jalutada. Eestis on ka tulnud ette hetki, kui ma löön surnuaias aega parajaks ehk siis hängin niisama kalmistul. Täna lõpuks võtsin end kätte ja ekslesin mõnda aega Linzi surnuaias. Alguses tundus see kant väike, aga mingi hetk hakkas hirm, et olen ära eksinud, aga lõpuks hakkasin loogikale ikkagi pihta saama. Surnuaed oli ümberringi piiratud kõrge helekollase müüriga. Seest poolt, aga oli mulle esimene kord näha hauaplatse mis hõlmasid peale maapinna ka mingi osa müürist. Materjali osas jään praegu natuke jänni, aga kindlasti paljud olid marmorist vms. Muidu olid üpriski tavalised hauad. Kui siis erinevuseks saab tuua, et meil Eestis on suuremad hauad ja vähem nodi sinna peale laotatud. Samas võib-olla mulle visuaalselt tundub ainult nii, et neil on rohkem kujukesi ja lilli ja põõsaid ja küünlaid kui meil, sest nende hauad on 5korda väiksemad. Nii kaua on surnuaias tore käia, kuni sa ei taba...

"Täna kirjutan blogi!" - see mõte oli mul juba kolm päeva tagasi, sest siis oli esimene päev kui oli tunda natuke kevade lõhna. Vihmane oli, aga teate see esimene värske õhulõhn, see ütleb palju - kevadkevadkevad tuleb nüüd! Kõigele lisaks algas täna mul kahe nädalane kevadvaheaeg, mis mul muidugi erandjuhul on kolmenädalane, sest lähen kahe nädala pärast Pariisi koos TKK üliõpilasesinduse liikmetega. Täiesti tavaline kui su maja taga on bassein. Täiesti tavaline... Nii Hispaania... Möödunud nädalavahetuse veetsin Linzi botaanikaaias ja loomaaias, tähistades sellega kevade tulekut. Botaanikaaias oli näha nii palju, et iga sildi juures sain aru, et siin hakkab kasvama taim, mida ma näen kui tulen suvel siia uuesti. Aga muidu meenutas mulle väga Tartu botaanikaaeda, väikse erandiga, et pileti peab ostma ka siis kui tahad õues valgeid silte lugeda. Loomaaias käisin pühapäeval koos Florianiga, aga kõndisin seal ringi üksi, sest Floria...