Ma olen viimastel päevadel olnud veidi rivist väljas. Põhjuseks võib-olla, et on vaheaeg ja ma pean ise leidma endale tegevust. Kui saaks koolis käia, siis saaks ju kogu päeva seal veeta ja ma ei pea ise mõtlema, mida teha. Nii ma olengi oma tegevuseks leidnud magamise (äratus kell 12, hommikusöök kell 13) ja sarjade vaatamise. Täna otsustasin, et on aeg stressil või masendusel või mis iganes see mind vaevab, see lihtsalt minema pühkida ja hakata inimeseks. See pole väga kerge. Ärkasin kell 9. Voodist püsti sain kell 11. Olin endale sihiks võtnud, et täna on viimane aeg minna kooli printima - erasmuse dokumente, Pariisi transpordikaardi jaoks dokumendipilt ja mulle meeldib kui mul on rongipiletid paberkandjal (Salzburgi ja Viini rongipiletid).
Kui pole täpset kellaaega planeeritud, siis venin nagu ila. Lõpuks kell kolm jõudsin kooli. Uksed olid õnneks ikka avatud. Kuid osakond oli pime, tühi ja kõle. Avastasin, et siin on automaatse valgustid, mis liikumise peale ise põlema lähevad. Enne pole seda võimalust olnud ju, et esimesena kooli jõuan. Printeri juures tekkis, aga probleem. Esiteks saksa keeles, noh see pole väga keeruline, kuid millegi pärast printer ei lugenud mu mälupulka. Jändasin seal päris pikalt kuni käega lõin ja hakaksin juba muid mooduseid leidma, kuidas saaks ilma printimata asjad lahendatud. Nuputasin. Ja jõudsin juba vahepeal lahendusteni ja et maailma lõppu ei tulegi veel.
Olin juba peaaegu majast väljumas, kui vastu tuli noormees, kellega olin paar korda kohtunud osakonnas, aga kes veidi tundub hirmutav. Ja mina suur geograafia tark (mulle tegelikult meeldib geograafia ausalt) jään jälle vastuse võlgu kummast riigist ta nüüd pärit ongi - kas Sloveeni või Slovakkia (võib-olla mitte kumbki neist ... mina ju ka ei tea). Igatahes ta on inimene, kes väga tahab suhelda. Ta peatas mu ja küsis miks ma siin olen. Kurtsin oma mure ära ja palumata lubas ta mind aidata. Lihtsalt ütles: "Lähme, ma aitan!" Ei väsi. Eestlased palun õppige! Olema inimesed! Abivalmid inimesed! Palumata!
Kõik tegin õigesti peale ühe väikse nipi. Nüüd tean. Nii ta seal aitas mul printida ja skännida ja salvestada. Samal ajal rääkis midagi kohvi joomisest ja sõbrast. Ma lihtsalt kuidagi proovisin näida, et kuulan. Lõpuks kui ma sain oma asjad aetud. Ja kohviautomaadi juurde liikusime, siis küsis ta nagu täiesti muuseas, nagu oleks see täiesti tavaline asi, nagu kutsuks ta mind kohvile: "Do you smoke marijuana?". Ma muidugi kohe ei tulnud selle peale, et see tavaline kanep (Tartu mõttes tavaline). Kuid hiljem jõudis kohale. Ja siis ei tundunud see enam nii šokeeriv küsimus... Kui kahjuks pidin teda kurvastama, et ma pole kunagi üldse suitsetanud, kuid pidin mainima talle, et olen ainult passiivne suitsetaja. Mis tähendas automaatselt, et ta kustsus mind passiivseks suitsetajaks tema sõbra juurde. Õnneks ma kuidagi pääsesin tema seltskonnast, viisakalt ütlesin, et pean siiski tegema, minema, olema kusagil mujal...
Lõpetuseks: mind motiveerisid jälle tegutsema ja tahtma midagi teha kaks inimest eile ja täna. Nad ise ei tea, et nad aitasid mind - meile kõigile on väga oluline ma arvan see tunne- olla kellegile vajalik, kellegile olemas, kedagi aidata. Olgu see, siis vaimselt või füüsiliselt. Kas lihtsalt kuulata või ka head nõu anda. Pole oluline. Lihtsalt on hea, kui oled olemas. Aitäh teile - Maryliis ja Marge! :)
 |
| Tantsimine rahustab närve... |
 |
| Võib-olla tuleb mõnele (paljudele) üllatuseks, et ma kodus tantsin, aga ma olen seda teinud juba (emme aita) ammu. Väiksest peale lukustanud end oma tuppa ja improtantsu salaja harrastanud... |
 |
| Mäletate üht postitust, kus kirjutasin Davidi avastusest, et eestalastel on üks imelik komme... |
Kommentaarid
Postita kommentaar