Minu Austria

Palju õnne kallis Eesti! Viimane andetu sai veel õigel ajal Eestist minema saadetud, et ta kogu pidu ära ei rikuks, mida juba aasta otsa organiseeritud ja korraldatud ja valmistatud on. 104 naist oleks tahtnud Ojasoo ka välja saata, aga see ei läinud korda. Ainult viimane andetu oli nõus täitsa vabatahtlikult minema. Loobudes kiluvõileivast ja pits viinast. Vähemalt nii ma arvan facebooki ja instagrammi postituste järgi. Mida eestlased täna tegid? Pildistasid oma kaunist lippu ja oma suurepäraseid toidulaudu. #PÕS! #EV100! Esimene lõik võib tunduda irooniline ja a little bit sarkastilne. Kuid kui mõelda, mida mina täna tegin ja kellega kohtusin, siis tegelikult on mul hea meel, et ma tutvusin just täna inimesega, kes räägib ülivõrdes Eestist ja Tallinnast. Seda on lihtsalt nii ilus kuulata! Nimelt minu uus korterikaaslane David, kes viibis just hiljuti ise Eestis pool aastat. Ja kes plaanib juulis juba tagasi tulla praktikale Vaskjalga. Aga sellest juba natuke hiljem... Hommik. Hos...

Issand, see blogi kirjutamine on ikka raske. Sama himus on seda valget lehte vaadata nagu ka siis kui seisad joonistamistunnis molberti taga ja modell istub ees. Seisad ja mõtled, et kust kurat nüüd, siis alustada. Peast? Kehast? Jalgadest? Tegelikult diagonaalidest ja "keskpunktist" ehk siis kompositsioonist (aitäh Udo :) Aga kus blogi kirjutamisel need diagonaalid küll tekivad ja see keskpunkt. Võiks loomulikult iga blogipostitus olla nagu põnev ja kaasahaarav lühinovell, millel on sissejuhatus, sõlmitus, teemaarendus, kulminatsioon, pööre ja siis puänt. Aga see kõik vajab veel harjutamist. See pikk sissejuhatus oli nagu pikk loll vabandus, et kui teil on mu blogi võib-olla igav lugeda (köhh eriti mõnel erilisemal sulepeal... ;) Päeval oli mul palju mõtteid, et oh sellest ma pean ka õhtul kirjutama, aga nüüd õhtu lõpuks olen surm väsinud ja ainuke asi, mis meelde tuleb on see, et nüüd istun pehmes teisekorruse narivoodis, soojad vanaema villasedsokid jalas, kõht ka peaaeg...

Paar päeva olin nüüd kodus ja nagu kodus ikka - mitte midagi ei viitsi teha. Mis tähendab, et lükkasin pakkimist edasi ja edasi ja siis viimasele minutile. Lõpuks võtsin end kokku ja pakkisin eile õhtul kohvri ära. Täna hommikul kaalusin kohvrit ja ma ei suutnud kaalu peal olevaid numbreid uskuda - 13 kg 23st. Umbes sama suur üllatus oli näha oma enda kaalu numbreid. Ei täpsusta kaalu numbreid aga mulle suureks üllatuseks kaalun hetkel 5kg vähem kui ma ise arvasin, et kaalun... peaks Linzis korralikult sööma hakkma. Eelmise postituse jätkuks: hambaarsti juurde siiski jõudsin, sest esihambast tuli mikro mini ülipisike tilluke väike kild välja, aga hammas oli terav ja lõhkus keele ära, seega papa viis mu hammast lihvima. Fakk jeah...täiskasvanu elu on ikka kallis (ma pole hambaarsti juures käinud pärast seda kui 19 sain) ühe minu pisikese hamba lihvimine maksis 13,67 euri. Norm. Mase. Aga rabasse ei jõudnud. Vanemad ütlesid, et ma ei leia laudteed suure lume alt ülesse ja upun ära. Ok...

Mul on juba kaks kuud olnud piinav, ängistav tunne, et 23. veebruar on minu maailma lõpp. Ainult minu Maailma Lõpp. Kõik asjad on vaja enne ära teha ja kui neid ära ei tee, siis ei saa ma neid kunagi teha. Hambaarsti juures ei jõudnud ära käia. Aga kas muidu läheks sinna, kui ma Austriasse ei läheks? eih. Aga võib-olla jõuan veel rabas ära käia. Eestis ju ei ole mägesid ja mis siis, Austrias see-eest pole ju soid ja rabasid. Kui nii rumal poleks, oleks juba ammu paar matka Eestis ära teinud, aga... selle asemel passisin iga nädalavahetus (mitte ainult nädalavahetused) Rüütli tänaval - Piros, Kivis, Mökus. Jah, aga kui midagi igastema hakkangi, siis arvan just seda -Tartut ja Tartu inimesi. Aga ehk leian sama hea või veel parema lauajalkabaari Linzis + sama head sõbrad sinna laua ümber või ehk veel paremad. Kui keegi oleks mulle öelnud kolm aastat tagasi, ükskõik kes, et Grete sa lähed üksi, täiesti ühiüksi võõrasse riiki, võõrasse linna, võõrasse keelekeskkonda õppima ja elama,...