Issand, see blogi kirjutamine on ikka raske. Sama himus on seda valget lehte vaadata nagu ka siis kui seisad joonistamistunnis molberti taga ja modell istub ees. Seisad ja mõtled, et kust kurat nüüd, siis alustada. Peast? Kehast? Jalgadest? Tegelikult diagonaalidest ja "keskpunktist" ehk siis kompositsioonist (aitäh Udo :) Aga kus blogi kirjutamisel need diagonaalid küll tekivad ja see keskpunkt. Võiks loomulikult iga blogipostitus olla nagu põnev ja kaasahaarav lühinovell, millel on sissejuhatus, sõlmitus, teemaarendus, kulminatsioon, pööre ja siis puänt. Aga see kõik vajab veel harjutamist. See pikk sissejuhatus oli nagu pikk loll vabandus, et kui teil on mu blogi võib-olla igav lugeda (köhh eriti mõnel erilisemal sulepeal... ;)
Päeval oli mul palju mõtteid, et oh sellest ma pean ka õhtul kirjutama, aga nüüd õhtu lõpuks olen surm väsinud ja ainuke asi, mis meelde tuleb on see, et nüüd istun pehmes teisekorruse narivoodis, soojad vanaema villasedsokid jalas, kõht ka peaaegu täis. Ja mis ma sellest tänasest enam kirjutan.
Tallinnast Varssavi läks väga valutult. Lendu tõustes oli tunne hetkeks, et ei saa hingata ja maandusmisel pea käis veidi ringi, aga muidu väga ok lend. 5 tundi Varssavis istumine läks eriti kiiresti. Internet/wifi on igavuse parim sõber. Varssavist Viini lend läks samuti valutult. Meenusid paar saksa sõna - näiteks: ´head aega´ - ´auf wiedersehen´ ja saksa mees kõrval luges e-lugerist midagi, mis tundus üpriski lihtne tekst olevat, sest ma A1 tasemega saksakeele valdaja, sain miskit veitsa isegi aru...
Viini lennujaamast, aga seiklus alles algas, sest ma sain tagasi oma kuramuse kohvri, mis kaalub 19kg (toidumoona topiti mulle sinna veel kaasa) ning mida oli "hellalt ja hoolitsevalt hoitud". Hakkasin otsima rongi, millega sõita kesklinna... esimese otsimisega jõudsin lennujaama ühest uksest välja ja siis teisest jälle sisse kuni autoparklani. Võtsin google mapsi lahti. Jõudsin selle abiga tagasi sinna kust tulin. Siis sain aru, et alati pole internet parim sõber. Vahel võiks vaadata ülisuper lennujaama infograafikat ka. Jõudsin siis lõpuks rongide juurde. Ostsin vist suht suvalise rongipileti. Ja sõitsin sellega kesklinna. Sealt jooksin U4 metroole (ma tegelt ei tea kuidas nad oma erinevaid ronge ja metroosid siin nimetavad). Ja selle peal vist siis nüüd sõitsin jänest. Kursavenna antud äpi järgi vaatasin, millal mu peatus tuleb, et siis õigel ajal maha hüpata. Oh minu peatus on järgmine. Hüppasin maha.
Antud metroo peatus (jaam) nägi ikka väga masendav välja. Astusin õue ja tänavapilt ei näinud sugugi parem välja. Keerasin korra selja taha ja lugesin metroo peatuse nime. Well. Tulin kaks peatust varem maha. Noojah. Lähme siis jalgsi hostelisse. Külm oli. Kole oli. Purjus mees ja noored ossid. Kõik oli räämas. Nagu Tallinna Lasnamäe. Natuke veel. Veel natuke. Oi Viini moodi kena ilus maja. Polegi nii hull linnaosa äkki. Selle pika "jalutuskäigu" ajal suutsin poetada ikkagi selle reisi esimesed pisarad. Aga mitte niivõrd kurvastusest vaid rohkem oli need nagu uhkuse pisarad. OMG Grete! Ma olen Viinis!
Paar sada meetrit enne hostelit avastasin, et hostel asub nagu Jakobimäel. Õhtu ei lõppegi äkki nii masendavalt? Munakiviteest kohvriga ülesse vurisedest, astsuin uhkelt hostelisse sisse ja minuga koos lipsas sisse ka kirju krapsakas kass. Alguses ehmatasin ära, et oi kiisu kas sa ikka võid tulla siia. Kuid tema enesekindlust nähes sain aru, et see oli minu poolt rumal küsimus. Hostel oli surmvaikne. Kuid ma ei teinud sellest väga välja, sest ega ma väga inglisekeeles ju lobiseda nagu nii ei taha. Rääkisin kassiga eesti keeles ja lõikasin endale niisama paberiga sõrme. Et kui lõpuks administraator suvatses kohale ilmuda sain talt küsida plaastrit ja mis kiisu nimi on. Plaastrit oli aga kassil nime polnud (ta ei teadnud).
Aga nüüd puhas ponks ja valmis homme edasi seiklema lõppsihtpunkti - Linzi.
PS! narivoodi alumine naaber, jaapani neiu kurtis, et Viinis on külm. Lohutasin teda, et Eestis on järgmine nädal -30 kraadi. Neiul hakkas kohe soem.
Päeval oli mul palju mõtteid, et oh sellest ma pean ka õhtul kirjutama, aga nüüd õhtu lõpuks olen surm väsinud ja ainuke asi, mis meelde tuleb on see, et nüüd istun pehmes teisekorruse narivoodis, soojad vanaema villasedsokid jalas, kõht ka peaaegu täis. Ja mis ma sellest tänasest enam kirjutan.
Tallinnast Varssavi läks väga valutult. Lendu tõustes oli tunne hetkeks, et ei saa hingata ja maandusmisel pea käis veidi ringi, aga muidu väga ok lend. 5 tundi Varssavis istumine läks eriti kiiresti. Internet/wifi on igavuse parim sõber. Varssavist Viini lend läks samuti valutult. Meenusid paar saksa sõna - näiteks: ´head aega´ - ´auf wiedersehen´ ja saksa mees kõrval luges e-lugerist midagi, mis tundus üpriski lihtne tekst olevat, sest ma A1 tasemega saksakeele valdaja, sain miskit veitsa isegi aru...
Viini lennujaamast, aga seiklus alles algas, sest ma sain tagasi oma kuramuse kohvri, mis kaalub 19kg (toidumoona topiti mulle sinna veel kaasa) ning mida oli "hellalt ja hoolitsevalt hoitud". Hakkasin otsima rongi, millega sõita kesklinna... esimese otsimisega jõudsin lennujaama ühest uksest välja ja siis teisest jälle sisse kuni autoparklani. Võtsin google mapsi lahti. Jõudsin selle abiga tagasi sinna kust tulin. Siis sain aru, et alati pole internet parim sõber. Vahel võiks vaadata ülisuper lennujaama infograafikat ka. Jõudsin siis lõpuks rongide juurde. Ostsin vist suht suvalise rongipileti. Ja sõitsin sellega kesklinna. Sealt jooksin U4 metroole (ma tegelt ei tea kuidas nad oma erinevaid ronge ja metroosid siin nimetavad). Ja selle peal vist siis nüüd sõitsin jänest. Kursavenna antud äpi järgi vaatasin, millal mu peatus tuleb, et siis õigel ajal maha hüpata. Oh minu peatus on järgmine. Hüppasin maha.
Antud metroo peatus (jaam) nägi ikka väga masendav välja. Astusin õue ja tänavapilt ei näinud sugugi parem välja. Keerasin korra selja taha ja lugesin metroo peatuse nime. Well. Tulin kaks peatust varem maha. Noojah. Lähme siis jalgsi hostelisse. Külm oli. Kole oli. Purjus mees ja noored ossid. Kõik oli räämas. Nagu Tallinna Lasnamäe. Natuke veel. Veel natuke. Oi Viini moodi kena ilus maja. Polegi nii hull linnaosa äkki. Selle pika "jalutuskäigu" ajal suutsin poetada ikkagi selle reisi esimesed pisarad. Aga mitte niivõrd kurvastusest vaid rohkem oli need nagu uhkuse pisarad. OMG Grete! Ma olen Viinis!
Paar sada meetrit enne hostelit avastasin, et hostel asub nagu Jakobimäel. Õhtu ei lõppegi äkki nii masendavalt? Munakiviteest kohvriga ülesse vurisedest, astsuin uhkelt hostelisse sisse ja minuga koos lipsas sisse ka kirju krapsakas kass. Alguses ehmatasin ära, et oi kiisu kas sa ikka võid tulla siia. Kuid tema enesekindlust nähes sain aru, et see oli minu poolt rumal küsimus. Hostel oli surmvaikne. Kuid ma ei teinud sellest väga välja, sest ega ma väga inglisekeeles ju lobiseda nagu nii ei taha. Rääkisin kassiga eesti keeles ja lõikasin endale niisama paberiga sõrme. Et kui lõpuks administraator suvatses kohale ilmuda sain talt küsida plaastrit ja mis kiisu nimi on. Plaastrit oli aga kassil nime polnud (ta ei teadnud).
Aga nüüd puhas ponks ja valmis homme edasi seiklema lõppsihtpunkti - Linzi.
PS! narivoodi alumine naaber, jaapani neiu kurtis, et Viinis on külm. Lohutasin teda, et Eestis on järgmine nädal -30 kraadi. Neiul hakkas kohe soem.
 |
| Warssavi hommikusöök |
 |
| Hosteli kiisu (minu poolt antud nimi: Pingelangus) |
 |
| Leidsin juba esimese lauajalkalaua - kui sõpru ka oleks... |
 |
| vanaema villasedsokid NB! Mu telo ei tooda kvaliteetseid pilte... |
Kommentaarid
Postita kommentaar