Minu Austria

Pärast esmaspäeva, mida ma mäletada ei taha, on koolipäevad läinud lennates. Tunniplaan on siiani mulle segane, sest nagu ma nüüd olen arusaanud lõpuks, siis kõikides loengutes osalevad osakonna kõik tudengid ja kui mõned tunnid juhuslikult peaksid kattuma, siis pead valima kumba loengut rohkem soovid. Päris paljusid loenguid ma ei soovi, sest need on teoreetilised. Ja isegi kui õppejõud on nõus rääkima inglise keeles, siis vahet nagu väga pole. Sõnad on lihtsalt rohkem ära tuntavamad ja üksteisest eristatavamad... Mai tunniplaani on märgitud väga palju õppereise- Rotterdami või Berliini või veel kusagile. Aga ka need kattuvad... siis peab vist valima meeldivama õppejõu järgi... Tunniplaanist rohkem ei räägi ja loengutest. Räägin, siis kui olen ise ka rohkem aru saanud, mis värk nendega on. Aga veel kummalisem on, et baka ja magistri tudengid käivad samades loengutes ja õpivad samu asju. Ning tänu sellele olen leidnud endale päästeingli või tõlgi või nagu ma emale ütlesin- vanema õe....

Kui eile oli megasuperhyper ilus ja kena päev, siis seda sama ei saa tänase kohta öelda. Algas sellest, et ma ei tahtnud ärgata. Kui ärkasin ja aknalt ruloo üles tõmbasin, nägin super ilusat ilma - vihma ladistas. Mitte küll nagu oavarrest, aga ikkagist - VIHM. Otsus, et minna trammiga tuli kiirelt. Trammi peatuses kahe piletiautomaatide juures oli palju rahvast. Kui minuni järg jõudis ja ostma hakkasin, siis lihtsalt pangakaart ei tahtnud teha koostööd (polnud esimene kord). Sularahas maksta ei oska ja teise automaadi juures toimus ka arusaamatu rüselemine. Otsus. Suva. Sõidan täna jänest. Sest natuke oli kiire ka juba. Sõitsin ja mõtlesin, et jala oleks sama kiiresti kõndinud. Aga sada korda ebamugavam oleks võib-olla olnud. Mõtlesin ja jäingi oma mõtetesse, kui järgmine hetk avastasin, et mu ees seisab erariietes naine ja küsib pileteid näha. Ma väga harva olen tundnud, kuidas aeg jääb seisma ja hakkad välja mõtlema, kuidas lahendada see olukord siin ja praegu. Esimene mõte oli põ...