Kui eile oli megasuperhyper ilus ja kena päev, siis seda sama ei saa tänase kohta öelda.
Algas sellest, et ma ei tahtnud ärgata. Kui ärkasin ja aknalt ruloo üles tõmbasin, nägin super ilusat ilma - vihma ladistas. Mitte küll nagu oavarrest, aga ikkagist - VIHM. Otsus, et minna trammiga tuli kiirelt. Trammi peatuses kahe piletiautomaatide juures oli palju rahvast. Kui minuni järg jõudis ja ostma hakkasin, siis lihtsalt pangakaart ei tahtnud teha koostööd (polnud esimene kord). Sularahas maksta ei oska ja teise automaadi juures toimus ka arusaamatu rüselemine. Otsus. Suva. Sõidan täna jänest. Sest natuke oli kiire ka juba. Sõitsin ja mõtlesin, et jala oleks sama kiiresti kõndinud. Aga sada korda ebamugavam oleks võib-olla olnud. Mõtlesin ja jäingi oma mõtetesse, kui järgmine hetk avastasin, et mu ees seisab erariietes naine ja küsib pileteid näha. Ma väga harva olen tundnud, kuidas aeg jääb seisma ja hakkad välja mõtlema, kuidas lahendada see olukord siin ja praegu. Esimene mõte oli põgeneda - võimatu. Naine seisis täpselt ukse ees ja ma oli mõlemalt poolt piiratud inimestest. Jep, ja tuligi minu kord. Raputasin lihtsalt pead ja ütlesin noup. Naine palus mu ID-kaarti ja nii ma trahvi saingi. Well. Milline imeline algus esmaspäevasele päevale!
Ma olin vist väga shokeeritud kuna mul polnud mingeid emotsioone. Astusin trammist välja ja lihtsalt kõndisin kooli poole nagu tuim zombie läbi vihma saju. Oh well, Firenzesse sõit jääb nüüd küll ära. See pole päeva lõpp ju ka veel. Alles algus.
Algas saksa keele tund edasijõudnutele. Mõtlesin, et proovin, kuna eestis pool aastat juba õppisin saksa keelt ja reedene algajate saksa tund oli imelihtne. He he hee. Päris mitu korda käis tunni ajal mõte peast läbi, et astuks lihtsalt minema ja peidaks end koju teki alla ära. Ei, pidasin vastu. Aga vist peab leppima algajate grupiga. Edasijõudnud tudengite sõnavara on too much mulle. Pärast tundi nägin kooli peal Davidit ja sain vähemalt oma mure ära kurta. Paremaks just tunne ei läinud. Pigem hullemaks, sest hakkas kohale jõudma teadmine, mis 2 tundi tagasi juhtus.
Koju teki alla ei läinud veel. Stagedesigni loeng sellises kohas nagu meil on Tallinnas Telliskivi või Tartus Aparaaditehas. Teadsin juba ette eelmisest esmaspäevast, et tuleb kuulata 2 tundi ainult saksa keelt ja tuleb loota, et äkki saan midagi aru. Nimelt mul oli/on valida kas see loeng või üks teine minu enda osakonnas. Aga ma vägaväga tahaks teatrikujundust teha ja näha Linzi teatritaguseid. Kuid sain täna aru, et see vajab kõvasti tööd. Tõlketööd. Õppejõud inglisekeelt ei taha rääkida, aga õnneks sain oma osakonna tüdrukutega jutule, et nad aitavad mind. Ehk saan hakkama...
Täna tegin pannkooke, mis tegelikult oli plaanis eile teha, aga tegin täna, sest täna ikkagi kohutav päev ja mis oleks parem kui teha pannkooke, mis ümberkeeramise ajal katki lähevad... asi ei olnud ju minus. Ma arvan et austria jahu pole pannkookide jaoks mõeldud, või see gaasipliit, või see pann. Mina ei ole süüdi.
Lõpp hea, kõik hea - korterikaaslased tegid õhtu lõpuks siiski meele heaks. Florian õpetas meid kahte puujalga veidi tantsima ja mängisime tikumängu.
Homme on parem päev.
Algas sellest, et ma ei tahtnud ärgata. Kui ärkasin ja aknalt ruloo üles tõmbasin, nägin super ilusat ilma - vihma ladistas. Mitte küll nagu oavarrest, aga ikkagist - VIHM. Otsus, et minna trammiga tuli kiirelt. Trammi peatuses kahe piletiautomaatide juures oli palju rahvast. Kui minuni järg jõudis ja ostma hakkasin, siis lihtsalt pangakaart ei tahtnud teha koostööd (polnud esimene kord). Sularahas maksta ei oska ja teise automaadi juures toimus ka arusaamatu rüselemine. Otsus. Suva. Sõidan täna jänest. Sest natuke oli kiire ka juba. Sõitsin ja mõtlesin, et jala oleks sama kiiresti kõndinud. Aga sada korda ebamugavam oleks võib-olla olnud. Mõtlesin ja jäingi oma mõtetesse, kui järgmine hetk avastasin, et mu ees seisab erariietes naine ja küsib pileteid näha. Ma väga harva olen tundnud, kuidas aeg jääb seisma ja hakkad välja mõtlema, kuidas lahendada see olukord siin ja praegu. Esimene mõte oli põgeneda - võimatu. Naine seisis täpselt ukse ees ja ma oli mõlemalt poolt piiratud inimestest. Jep, ja tuligi minu kord. Raputasin lihtsalt pead ja ütlesin noup. Naine palus mu ID-kaarti ja nii ma trahvi saingi. Well. Milline imeline algus esmaspäevasele päevale!
Ma olin vist väga shokeeritud kuna mul polnud mingeid emotsioone. Astusin trammist välja ja lihtsalt kõndisin kooli poole nagu tuim zombie läbi vihma saju. Oh well, Firenzesse sõit jääb nüüd küll ära. See pole päeva lõpp ju ka veel. Alles algus.
Algas saksa keele tund edasijõudnutele. Mõtlesin, et proovin, kuna eestis pool aastat juba õppisin saksa keelt ja reedene algajate saksa tund oli imelihtne. He he hee. Päris mitu korda käis tunni ajal mõte peast läbi, et astuks lihtsalt minema ja peidaks end koju teki alla ära. Ei, pidasin vastu. Aga vist peab leppima algajate grupiga. Edasijõudnud tudengite sõnavara on too much mulle. Pärast tundi nägin kooli peal Davidit ja sain vähemalt oma mure ära kurta. Paremaks just tunne ei läinud. Pigem hullemaks, sest hakkas kohale jõudma teadmine, mis 2 tundi tagasi juhtus.
Koju teki alla ei läinud veel. Stagedesigni loeng sellises kohas nagu meil on Tallinnas Telliskivi või Tartus Aparaaditehas. Teadsin juba ette eelmisest esmaspäevast, et tuleb kuulata 2 tundi ainult saksa keelt ja tuleb loota, et äkki saan midagi aru. Nimelt mul oli/on valida kas see loeng või üks teine minu enda osakonnas. Aga ma vägaväga tahaks teatrikujundust teha ja näha Linzi teatritaguseid. Kuid sain täna aru, et see vajab kõvasti tööd. Tõlketööd. Õppejõud inglisekeelt ei taha rääkida, aga õnneks sain oma osakonna tüdrukutega jutule, et nad aitavad mind. Ehk saan hakkama...
Täna tegin pannkooke, mis tegelikult oli plaanis eile teha, aga tegin täna, sest täna ikkagi kohutav päev ja mis oleks parem kui teha pannkooke, mis ümberkeeramise ajal katki lähevad... asi ei olnud ju minus. Ma arvan et austria jahu pole pannkookide jaoks mõeldud, või see gaasipliit, või see pann. Mina ei ole süüdi.
Lõpp hea, kõik hea - korterikaaslased tegid õhtu lõpuks siiski meele heaks. Florian õpetas meid kahte puujalga veidi tantsima ja mängisime tikumängu.
Homme on parem päev.
 |
| Pöstlingberg = päike, +16 kraadi |
 |
| Täna lohutuseks maasikad ja greibiõlu (millest veerand suutisn lauale ümber valada, sest ikkagi bad day for me) |
 |
| Florianiga tantsutunnid köögis |
Kommentaarid
Postita kommentaar