Võib-olla mõni arvab, et ma olen psühh, kui ütlen, et mulle meeldib surnuaedades käia ja jalutada. Eestis on ka tulnud ette hetki, kui ma löön surnuaias aega parajaks ehk siis hängin niisama kalmistul. Täna lõpuks võtsin end kätte ja ekslesin mõnda aega Linzi surnuaias. Alguses tundus see kant väike, aga mingi hetk hakkas hirm, et olen ära eksinud, aga lõpuks hakkasin loogikale ikkagi pihta saama. Surnuaed oli ümberringi piiratud kõrge helekollase müüriga. Seest poolt, aga oli mulle esimene kord näha hauaplatse mis hõlmasid peale maapinna ka mingi osa müürist. Materjali osas jään praegu natuke jänni, aga kindlasti paljud olid marmorist vms. Muidu olid üpriski tavalised hauad. Kui siis erinevuseks saab tuua, et meil Eestis on suuremad hauad ja vähem nodi sinna peale laotatud. Samas võib-olla mulle visuaalselt tundub ainult nii, et neil on rohkem kujukesi ja lilli ja põõsaid ja küünlaid kui meil, sest nende hauad on 5korda väiksemad.
Nii kaua on surnuaias tore käia, kuni sa ei taba "õiget" hetke, et just sel momendil toimub kellegi matused. Jalutasin ja olin oma mõtetes, vist just oli mõte, et neil on ikka palju nodi haudadel, kui märkasin suuremat seltskonda. Lähemale jõudes, hauda nähes tundus lapse haud ja ka inimesed haua juures olid nooremad ja tundusid olevat lapse vanemad. Mul oli väga ebameeldiv tunne ja kiirendasin sammu. Sellest seltskonnast veidi eemal seisis üks mees ja jälgis neid, temast möödudes ei saanud ma aru kas ta teretas mind, arvates, et ma oleks üks mälestajatest (ma ju käin tumedates riietes) või küsis ta mult midagi. Igatahes ma noogutasin talle ja tegin niiet kaoksin.
Järgmisena avastasin, et neil on väiksed sõidukid, millega nad sõidutavad võõrasemasid või muud sodi. Ma ei saanudki lõpuni aru miks üks sõiduk seal nende võõrasemadega koguaeg tiirutas, et kas neid sai osta talt või ta läks neid ise kuhugi istutama. Seda mõtet enda peas lahates jõudsin järgmise tarkuseni, mida järgmine kord surnuaeda minnes meeles pidada. Nimelt alati kanna kaasas tikke või tsäksi, sest alati leidub mõni hajameelne tädike, kes tuleb sinult neid küsima. Pidin kahjuks prouat kurvastama. Minu heameeleks, tundub, et ma ei jätnud siiski neile muljet, et olen üks suvaline eestlane, kes niisama vahib võõraid haudasid ja neid pildistab.
Nii kaua on surnuaias tore käia, kuni sa ei taba "õiget" hetke, et just sel momendil toimub kellegi matused. Jalutasin ja olin oma mõtetes, vist just oli mõte, et neil on ikka palju nodi haudadel, kui märkasin suuremat seltskonda. Lähemale jõudes, hauda nähes tundus lapse haud ja ka inimesed haua juures olid nooremad ja tundusid olevat lapse vanemad. Mul oli väga ebameeldiv tunne ja kiirendasin sammu. Sellest seltskonnast veidi eemal seisis üks mees ja jälgis neid, temast möödudes ei saanud ma aru kas ta teretas mind, arvates, et ma oleks üks mälestajatest (ma ju käin tumedates riietes) või küsis ta mult midagi. Igatahes ma noogutasin talle ja tegin niiet kaoksin.
Järgmisena avastasin, et neil on väiksed sõidukid, millega nad sõidutavad võõrasemasid või muud sodi. Ma ei saanudki lõpuni aru miks üks sõiduk seal nende võõrasemadega koguaeg tiirutas, et kas neid sai osta talt või ta läks neid ise kuhugi istutama. Seda mõtet enda peas lahates jõudsin järgmise tarkuseni, mida järgmine kord surnuaeda minnes meeles pidada. Nimelt alati kanna kaasas tikke või tsäksi, sest alati leidub mõni hajameelne tädike, kes tuleb sinult neid küsima. Pidin kahjuks prouat kurvastama. Minu heameeleks, tundub, et ma ei jätnud siiski neile muljet, et olen üks suvaline eestlane, kes niisama vahib võõraid haudasid ja neid pildistab.
Kommentaarid
Postita kommentaar