Kõige vihatum küsimus. Millega sa vabalajal tegeled? Mis on su hobid? Iga kord kui seda minult küsitakse, siis on tahtmine lüüa küsijale valus kõrvakiil, õnneks suudan vaos hoida, põrnitsan vaid kurja ning vihase näoga ja vastan: "Hobid... mul ei ole hobisid." Paar minutit hiljem, rahunen maha ja mõtlen vaikselt oma peas, aga Grete, issand, appike, kas sul tõesti pole ühtegi hobi. Millega sa siis tegeled vabalajal? Kas sind tõesti miski ei huvita? Kas tõesti oled nii igav inimene? Istud vabalajal kodus ja lööd niisama aega surnuks? Vahest on tunne, et jah, muuga ei tegelegi kui aja surnuks löömisega. Kuid... mõned huvid mul siiski on. Mis mulle tunduvad nii iseenesest mõistetavad ja normaalsed. Kuni selle hetkeni, kui kohtun inimesega, keda see üldse ei huvita ja on shokeeritud, et miks ma sellest nii vaimustuses olen.
Esimene. Teater ja näitlejad. Lapsest peale lemmik tegevus. Õppida selgeks kõik näitlejate näod ja nimed. Suurema huvi korral ka uurida välja isiklikelu - abielus? lahutatud? lapsed? vanus? jne... Nüüd kas enam pole nii suur huviline (enda arvates) või pole aega olnud selle hobiga tegeleda. Või vanus juba selline, et oleks imelik stalkida ja laavida tundmatut inimest, aga kes on ülisuper kena ja kamoon ülihea näitleja peale kauba. No, pärast Priit Võigemasti ja Evelin Pange abiellumist sain aru, et on veidi tobe pahandada isa peale, kes ostab poest õhtulehe ainult sellepärast, et näidata mulle esikaane uudist Võigemastide abielust. Salaja lootsin ikka väiksena, et ka mina abiellun kunagi näitlejaga. Mind ei huvitanud jutud sellest, et näitlejad on vaesed. Kah mul sellest. Kuigi, Priidu juurde tagasi minnes, olin ikkagi pisarateni vaimustuses kui sain põgusalt tuttavaks Priidu emaga ja kui mitu aastat tagasi Priit palus mul ja teistel Draama vabatahtlikel istuda temaga Sadamateatri rõdul ning vaadata tema lavastust Hamletit öösel kell 23. Esimene vaatus oli surm igav ja piin, kuid teadmine, et Priit istub mu seljataga, hoidis mind ärkvel. Ah, mis ma nüüd ainult Priidust jahun. Mul oli kolm suve järjest võimalus näha Rasmus Kaljujärve paljast tagumikku. Ja lõpuks kolmandal suvel suvatses Rasmus öelda mulle "Tšau!" ja terve õhtu oli mu suunurgad kõrvuni. Mis siin salata, eks siiani ma hoian silma peal noorematel näitlejatel - pigem Viljandi tudengitel. Kirg sellesse pole kustunud.
Teine. Tantsimine. Alustan sama lausega. Lapsest peale lemmik tegevus. Üksi. Oma toas. Improviseerida. Tagasi mõeldes on mul veidi kahju, et Vändras ühtegi tantsukooli või tantsuringi polnud. Samas. Meenub pärast seda mõtet, et ema polnud mu huvi tantsimise vastu kahesilma vahele jätnud. Ja saatis mind mitu mitu suve järjest Laine Mägi Tantsukooli tantsulaagritesse. Aitäh emmele ja aitäh ka Brittale, tänu kellele mul see võimalus oli. Kuid nüüd on minu tantsimise kirg veidi laienenud ja väljunud turvalisest koduseinte vahelt. Nimelt pole mul hirmu (hea muusika korral) tantsida ka underground klubides ja isegi tavalistes baarides. Ja kui algus aegadel nägi see tantsimine välja klubis pigem ühelt jalalt teisele tammumine, siis ammu ei saa seda tammumisega nimetada. Vahepeal läheb vist väga hulluks, sest mõned mu sõbrad on tulnud ütlema, et kuule, paljud arvavad, et sa oled pilves. Kas oled? Mkm. Ma tantsin. Ära sega.
Kolmas. Lauajalgpall. Intensiivne periood lauajalkaga on kestnud umbes 2 aastat. Kindel koht. Kindlad inimesed. Kindel süsteem. Kindlad päevad. Kindlad kellaajad. Kindlad joogid. Pirogov. (ma ei tea mitmendat korda ma siin blogis juba Pirogovi reklaamin... peaks küsima Tartusse jõudes sealt mõned tasuta joogid) Kui välja arvata, et tegelikult on mul võimalik seda koolis igapäev mängida 24/7 tasuta. Ma pole seda teile öelnud. Õppejõud on palunud, et see peab jääma meie saladuseks. Ma arvasin, et siin olles ma ei leia vist ühtegi lauajalgpalli. Kuid. Ma eksisin. Eile. Oli see päev. Pärast kahte kuud. Sain lõpuks jälle randmed soojaks teha. Käisime eile tüdrukutega (Šejla ja Lama) Bug´sis. Kirjeldan kohta nii. Suurem kui Pirogov ja Zavood. Puhtam. Ja neljapäeviti, võiks öelda, et täiesti inimtühi. Stiili ja muusika maitsepoolest kaldub ta just eel mainitud baaride ning, Tallinna inimesetele, Red Emperori poole. Üks mäng, aga on kaks korda kallim, kui Eestis - 1euro. Kui seda kuulsin, siis arvasin, et tüdrukud keeravad otsa ringi ja ütlevad, et pole mõtet raha kulutada, kui on teada, et ma võidan niikuinii neid kahte. Lõpuks nad läksid nii hasarti, et ma ei taha teada, kui palju nad kulutasid sellel õhtul jalkat mängides. Mul endal läks pärast neljandat mängu lugemine sassi. Noo ja nagu Gretel kombeks. Ta ei maksa kunagi ühegi mängu eest, kuigi on see kõige suurem mängija. Nagu mu üks prantslasest jalkasõber Tartus mind nähes esimese asjana küsib: "Noh täna mõne mündi ise ka ikka mängu lased või eladki teiste kulul?" Järgmine nädal jälle. Tüdrukud sattusid hasarti.
 |
| Kunst vist pole mulle kui hobi. (Pilt Linzi hiigel suurest kunstipoest) |
Esimene. Teater ja näitlejad. Lapsest peale lemmik tegevus. Õppida selgeks kõik näitlejate näod ja nimed. Suurema huvi korral ka uurida välja isiklikelu - abielus? lahutatud? lapsed? vanus? jne... Nüüd kas enam pole nii suur huviline (enda arvates) või pole aega olnud selle hobiga tegeleda. Või vanus juba selline, et oleks imelik stalkida ja laavida tundmatut inimest, aga kes on ülisuper kena ja kamoon ülihea näitleja peale kauba. No, pärast Priit Võigemasti ja Evelin Pange abiellumist sain aru, et on veidi tobe pahandada isa peale, kes ostab poest õhtulehe ainult sellepärast, et näidata mulle esikaane uudist Võigemastide abielust. Salaja lootsin ikka väiksena, et ka mina abiellun kunagi näitlejaga. Mind ei huvitanud jutud sellest, et näitlejad on vaesed. Kah mul sellest. Kuigi, Priidu juurde tagasi minnes, olin ikkagi pisarateni vaimustuses kui sain põgusalt tuttavaks Priidu emaga ja kui mitu aastat tagasi Priit palus mul ja teistel Draama vabatahtlikel istuda temaga Sadamateatri rõdul ning vaadata tema lavastust Hamletit öösel kell 23. Esimene vaatus oli surm igav ja piin, kuid teadmine, et Priit istub mu seljataga, hoidis mind ärkvel. Ah, mis ma nüüd ainult Priidust jahun. Mul oli kolm suve järjest võimalus näha Rasmus Kaljujärve paljast tagumikku. Ja lõpuks kolmandal suvel suvatses Rasmus öelda mulle "Tšau!" ja terve õhtu oli mu suunurgad kõrvuni. Mis siin salata, eks siiani ma hoian silma peal noorematel näitlejatel - pigem Viljandi tudengitel. Kirg sellesse pole kustunud.
Teine. Tantsimine. Alustan sama lausega. Lapsest peale lemmik tegevus. Üksi. Oma toas. Improviseerida. Tagasi mõeldes on mul veidi kahju, et Vändras ühtegi tantsukooli või tantsuringi polnud. Samas. Meenub pärast seda mõtet, et ema polnud mu huvi tantsimise vastu kahesilma vahele jätnud. Ja saatis mind mitu mitu suve järjest Laine Mägi Tantsukooli tantsulaagritesse. Aitäh emmele ja aitäh ka Brittale, tänu kellele mul see võimalus oli. Kuid nüüd on minu tantsimise kirg veidi laienenud ja väljunud turvalisest koduseinte vahelt. Nimelt pole mul hirmu (hea muusika korral) tantsida ka underground klubides ja isegi tavalistes baarides. Ja kui algus aegadel nägi see tantsimine välja klubis pigem ühelt jalalt teisele tammumine, siis ammu ei saa seda tammumisega nimetada. Vahepeal läheb vist väga hulluks, sest mõned mu sõbrad on tulnud ütlema, et kuule, paljud arvavad, et sa oled pilves. Kas oled? Mkm. Ma tantsin. Ära sega.
Kolmas. Lauajalgpall. Intensiivne periood lauajalkaga on kestnud umbes 2 aastat. Kindel koht. Kindlad inimesed. Kindel süsteem. Kindlad päevad. Kindlad kellaajad. Kindlad joogid. Pirogov. (ma ei tea mitmendat korda ma siin blogis juba Pirogovi reklaamin... peaks küsima Tartusse jõudes sealt mõned tasuta joogid) Kui välja arvata, et tegelikult on mul võimalik seda koolis igapäev mängida 24/7 tasuta. Ma pole seda teile öelnud. Õppejõud on palunud, et see peab jääma meie saladuseks. Ma arvasin, et siin olles ma ei leia vist ühtegi lauajalgpalli. Kuid. Ma eksisin. Eile. Oli see päev. Pärast kahte kuud. Sain lõpuks jälle randmed soojaks teha. Käisime eile tüdrukutega (Šejla ja Lama) Bug´sis. Kirjeldan kohta nii. Suurem kui Pirogov ja Zavood. Puhtam. Ja neljapäeviti, võiks öelda, et täiesti inimtühi. Stiili ja muusika maitsepoolest kaldub ta just eel mainitud baaride ning, Tallinna inimesetele, Red Emperori poole. Üks mäng, aga on kaks korda kallim, kui Eestis - 1euro. Kui seda kuulsin, siis arvasin, et tüdrukud keeravad otsa ringi ja ütlevad, et pole mõtet raha kulutada, kui on teada, et ma võidan niikuinii neid kahte. Lõpuks nad läksid nii hasarti, et ma ei taha teada, kui palju nad kulutasid sellel õhtul jalkat mängides. Mul endal läks pärast neljandat mängu lugemine sassi. Noo ja nagu Gretel kombeks. Ta ei maksa kunagi ühegi mängu eest, kuigi on see kõige suurem mängija. Nagu mu üks prantslasest jalkasõber Tartus mind nähes esimese asjana küsib: "Noh täna mõne mündi ise ka ikka mängu lased või eladki teiste kulul?" Järgmine nädal jälle. Tüdrukud sattusid hasarti.
 |
| Tüdrukud otsisid pikalt silti baari siseruumist, kus oleks kirjas, kas suitsetada siseruumides võib. Pärast viite minutit andsid nad alla ja järeldasid, et Austrias ikka võib suitsetada ning süütasid sigaretid. Samal hetkel nägi Šejla, et peeglile on midagi kirjutud ja veeris kokku: "NO SMOKING!" |
Kommentaarid
Postita kommentaar