Minu Austria

Kõige vihatum küsimus. Millega sa vabalajal tegeled? Mis on su hobid? Iga kord kui seda minult küsitakse, siis on tahtmine lüüa küsijale valus kõrvakiil, õnneks suudan vaos hoida, põrnitsan vaid kurja ning vihase näoga ja vastan: "Hobid... mul ei ole hobisid." Paar minutit hiljem, rahunen maha ja mõtlen vaikselt oma peas, aga Grete, issand, appike, kas sul tõesti pole ühtegi hobi. Millega sa siis tegeled vabalajal? Kas sind tõesti miski ei huvita? Kas tõesti oled nii igav inimene? Istud vabalajal kodus ja lööd niisama aega surnuks? Vahest on tunne, et jah, muuga ei tegelegi kui aja surnuks löömisega. Kuid... mõned huvid mul siiski on. Mis mulle tunduvad nii iseenesest mõistetavad ja normaalsed. Kuni selle hetkeni, kui kohtun inimesega, keda see üldse ei huvita ja on shokeeritud, et miks ma sellest nii vaimustuses olen. Kunst vist pole mulle kui hobi. (Pilt Linzi hiigel suurest kunstipoest) Esimene. Teater ja näitlejad. Lapsest peale lemmik tegevus. Õppida selgeks kõik...

Tänane postitus neile, kes on arvanud minu blogi lugedes, et mul on koduigatsus. Nii nagu sellest on aru saanud ka minu korterikaaslased, kes, tuleb välja, on viimased päevad minu pärast muretsema hakanud, et kas mul on kõik ikka korras ja kes pärast mu viimast postitust lugedes, minu poole pöördusid murega, et kas mul on ikka kõik hästi siin. Olgu teile öeldud, et ei igatse otseselt kodu. Vaid lihtsalt kardan kõike uut oma elus. Pole kunagi osanud nautida uusi asju, mis on kummaline paljude arvates. Sest just see peaks ju olema elu mõte. Elu peab olema põnev. Huvitav. Seiklusi täis. Üllatusi täis. Ja seda ka loomulikult nautima. Aga ma juba ammusest ajast tean, et see on minu elu eesmärk. Lõpetada muretsemine. Ja hakata elama. Ma loodan (unistan), et kunagi olen ülivärvikas ja põnev ja seiklushimuline vanaema oma lastelastele. Eestis ma elasin üks päev korraga. Siin pigem elan homses või isegi ülehomses. Saaks kord tänane päev juba läbi.  Püüdsin täna endale korraks meenutada tu...

Nädal on möödunud märkamatult. Suutsin ära unustada isegi, et mul blogi on. Eile, aga avastasin, et pole juba üle nädala postitust teinud. Aga kui pole midagi väga kirjutada, siis ei saagi ju postitust teha. Proovisin eile mõelda, et mis teemal, siis kirjutada. Arvata, et mul polnud lihtsalt aega, kuna kool võtab kogu mu aja? Eih. Teisipäev ja kolmapäev olid pikemad päevad koolis, õhtuti olin isegi millegi pärast surmani väsinud, aga neljapäevast alates on olnud puhkus ja kestab see peaaegu nädal aega... kui välja arvata saksa keele tunnid, aga nende pärast ma ei muretse. Eile sai täis 9 nädalat, mis tähendab, et pool ajast sai täis. Veel 9 nädalat, millest kooli nädalaid on 7. Kevade periood on siin teadaolevalt lühem, aga mis veel veidram, et kevadel on siin ka palju riigipühasid, millal koolitunnid ei toimu ja poed on suletud. Sellepärast ka praegu nii pikk paus koolist, sest 1.mail tunde ei toimu, kooli minek alles kolmapäeval. Tunniplaanist näen, et siin seal veel mõned päevad k...