Nädal on möödunud märkamatult. Suutsin ära unustada isegi, et mul blogi on. Eile, aga avastasin, et pole juba üle nädala postitust teinud. Aga kui pole midagi väga kirjutada, siis ei saagi ju postitust teha. Proovisin eile mõelda, et mis teemal, siis kirjutada. Arvata, et mul polnud lihtsalt aega, kuna kool võtab kogu mu aja? Eih. Teisipäev ja kolmapäev olid pikemad päevad koolis, õhtuti olin isegi millegi pärast surmani väsinud, aga neljapäevast alates on olnud puhkus ja kestab see peaaegu nädal aega... kui välja arvata saksa keele tunnid, aga nende pärast ma ei muretse.
Eile sai täis 9 nädalat, mis tähendab, et pool ajast sai täis. Veel 9 nädalat, millest kooli nädalaid on 7. Kevade periood on siin teadaolevalt lühem, aga mis veel veidram, et kevadel on siin ka palju riigipühasid, millal koolitunnid ei toimu ja poed on suletud. Sellepärast ka praegu nii pikk paus koolist, sest 1.mail tunde ei toimu, kooli minek alles kolmapäeval. Tunniplaanist näen, et siin seal veel mõned päevad kuhu tõmmatud suur must rist, mis peaks tähendab, et kool on suletud. Ning paari nädala pärast toimub kaks ekskursiooni koolil, aga kumbagi ma ei registreerinud, sest tahan minna üksi hoopis Bratislava ja Budapesti. Plaanin ka minna ikkagi teise oma unistuste linna Firenzesse, aga seda võib-olla juunis. Jääb mulje, et Gretele on hakanud reisimine meeldima. Jah. Aga. Ma olen avastanud, et mulle ei meeldi pikalt ühe koha peal püsida ehk siis elada välismaal ma ikkagi ei soovi. Nagu öeldakse: tore on käia ja näha ja avastada maailma, aga kodus on ikkagi kõige parem.
Erasmusena õppida välismaal tähendab seda, et sa väga ei õpi koolis otseselt neid aineid, mida seal antakse, vaid üleüldist iseseisvust ja usaldust enda suhtes. Kui olen end paisanud tundmatusse keskkonda, võõraste inimeste seltskonda, kus keegi ei saa rääkida oma emakeelt juhul kui tahad, et kõik sinust aru saaksid, siis sellele mõeldes saan aru, et ma ei ole ainus, kellel on raske. Pärast reede hommikust saksa keele tundi, mis oli päris lõbus - õppisime selgeks mõned laused, mida kasutada turul müüjatega rääkides ning suundusime peaväljaku turule neid lauseid praktiseerima. Minu laused olid: "Mitu austria juustusorti teil on?", "Kui palju teil 100grammi juustu maksab?", "Milline juust on Founde?" (ma olen alati üliõnnelik kui avastan sõnu, mis meil saksa keelega sarnanevad ja mida keegi teine ei tea, nt: sort (EE) - Sorte (GER)) Igatahes, seisime koos Korea neiu Yejiga juustuleti sabas koos teiste austria vanatädikestega ja valmistusin vuristama need laused ette. Alguses oli plaan ainult üks lause küsida, sest mul ei olnud mõttes juustu tegelikult osta ja ei tahtnud müüjat tööajal väga kaua kinni hoida. Ootasime kahe tädikese järel, mõlemad ainad ostsid ja ostsid. Samal ajal, aga meie selja taga üks proua hakkas meiega sakse keeles rääkima. Vaatasime Yejiga teda ja siis vaatasime üksteisele otsa nägudega, mis ütles, et me ei saa midagi aru. Ütlesin prouale (me olime selle tunnis eelnevalt selgeks õppinud): "Wir sind Deutschestudenten." (Me oleme saksakeele õpilased). Ja edasi rääkisin talle inglisekeeles, et peame praktiseerima neid lauseid müüjatega. Tädi rääkis minuga väga kenas inglise keeles edasi, et kas meile meeldib ausrtia ja kust me pärit oleme. Wow. Vanad prouad ja nii aktiivsed inglise keele rääkijad. Ma sain sellest julgust ja kui tuli lõpuks mul aeg küsida üks lause müüjalt, vurasin kõik kolm lauset talle ette kuulasin, mis ta vastab ja lõpuks palusin talt 100grammi juustu ning siis andsin raha ja õpetaja poolt antud shokolaadi talle üle. Lisaks tänasin kõiki vanaprouasid, kes olid meie taha kogunenud, et viitsisid meie järel passida.
Tund sai sellega läbi ja suundusin koos Yejiga shoppama. Olen aru saanud, et Yejil ei tule see inglise keel ka väga lihtsalt või ta on veidi aeglase mõtlemisega või on tal samuti sama hirm, mis mul, mis blokib ära, kuuldes inglise keelt, kuulmismeele. Küsisin talt kuidas talle ta osakond meeldib ja kuidas tal seal läheb. Ta õpib skulptuuri. Tuleb välja, et tal on sama probleem, mis mul - kõik on liiga vabad ja andnud talle väga lihtsa ülesande - tee mis taha, tee mis meeldib. Aga tal koreas need asjad nii ei käi. Seal on asi palju karmim - ma arvan, et umbes sama karm kui Šejlal boznias. Kui õigeks ajaks ära ei tee, siis pole sul sinna tundi enam asja. Tartus nii hull pole. Pärast seda kohmakat jutuajamist Yejiga sain aru, et maailmal polegi lõppu. Seetähendab ma pole üksi. Üks asi, mida veel siin olles õpib kui oled ersamus, enda motiveerimine ja töölainele suunamisoskus. Kui vaba aega on nii palju üle, siis võib minna täitsa lolliks. Ja igasuguste kohustuste edasi lükkamine kurnab veelgi enam. Ma tunnen alati pärast selliseid jutuajamisi end palju paremini. Et kellegil on veel sama mure. Lohutav.
Kirjutasin paar päeva tagasi oma kõige kallima inimesega - pisi vennaga. Uskumatu, kuidas üks inimene on sirgunud nii suureks ja kirjutab mulle nii motiveerivaid lauseid, et need mind lausa pisarateni naerma ajavad, sest need on nii armsad. Eks ta on minusse ka. Ma arvan nii. Ma olen ikka palju enda aega panustanud tema kasvatamise peale. Mäletan kuidas mina olin see, kes teda nurka saatis, kes teda tutistas ja kes pidi kõik rusikahoobid enda pihta saama kui poisil vihahoog peale tuli. Samas kuidas kõik ta veidrad naljad ja laused mulle külge jäävad kodus olles ja millest ma alles hiljem Tartus sõpradega olles aru saan, et need on jaburad ja inside joke´d. Aga et just selle pärast ma teda armastan. Tean kuidas ta vihkab seda kui ma targutan ja manitsen ta kallal (olgem ausad, vahel ma lähengi liiga jaburaks, näiteks öeldes oma 15 aastasele vennale tänaval, et palun kõnni mu ees, mitte mu seljataga, sest siis ma näen, et sa oled olemas). Ta ei salli kui ma ütlen seda talle või kui ka siis kui ütlen seda kellegile teisele. Näiteks palusin mitmeid kordi 6 aastasel tädipojal, et ta ei jookseks kändude vahel, sest ta võib kukkuda. Pärast kümnendat korda ütles vend, et ma lõpetaks selle näägutamise ja muretsemise, see ajab teda närvi ja sellel pole ka mõtet, sest poiss jookseb niikuinii edasi. Ning peale seda lausus ta: "Mul on su tulevastest lastest kahju...". Arvate, et ma pole mõelnud sellele. pff. Mitmeid kordi. Koguaeg püüan olla tšillim, et kunagi emana oleks tšill. Aga ma olin shokeeritud, pärast väikest pausi olin suuteline talle vastu lausuma: "Sina oled ju väga normaalne." Pärast mida polnud Jakobil midagi vastu kosta, ta pidi nõustuma. Paljud mu sõbrad on arusaanud, et ma hoolin temast kõige rohkem, sest ma räägin temast alati ülivõrdes, vahest emagi helistab mulle paludes, et mina räägiks Jakobile augu pähe, sest ema ta ju ei kuula. Aga kallid mõlemale vennale! :)
Kui perest rääkimiseks läks, siis vaatasin täna intervjuud Marko Matverega ja juba aasta alguses ühte teist intervjuud nähes, olime vendadega ühel meelel, et Marko on hakanud järjest enam sarnanema meie isaga. Selline rahulik mühkam, kes teeb veidraid nalju, veidi maamatslik, aga sellegi poolest väga kallis inimene. Gretel pole kombeks helistada, ta tervitab oma kalleid läbi blogipostituste.
Tuligi nüüd üle pika aja üks pikk postitus.
 |
| Õhtune jooksuring läks oodatust pikemaks, sest eksisin ära. Aga hea on joosta põldude vahel. |
 |
| Täpselt nädal tagasi piknik Lama, Šejla ja Eliga, mis kestis 5 tundi päikse käes. |
 |
| Esimesed tunnid nägin välja selline. Pildi autor Šejla. |
 |
| Pärast pikniku ja järgmised paar päeva olin nagu punane vähk. |
 |
Täna, nädal hiljem, on sama ilus ja kuum ilm, aga püsin targalt toas. Üle 25 kraadi on minu jaoks saun.
|
 |
| "Jälle ta näägutab?" august 2017 |
 |
| ... ja samas nagu kaks tilka vett. august 2017 |
Kommentaarid
Postita kommentaar