Aeg siin hakkab käest libisema. Hirmuga mõtlen, kui välk kiirelt nädalad mööduvad ja kohustused, mida olen mõelnud, et PEAN tegema, olid nimekirja lisatud juba mitu kuud tagasi. Nagu näiteks firma raamatupidamine ja aastaaruanne või suveks praktikakoha otsimine/leidmine. Kui enne ootasin, et see selgroog saaks murtud, siis nüüd juba mõtlen, et kui raske saab olema see päev, kui pean ulatama Florianile korterivõtmed ning lausuma "Hüvasti, Linz!"
Hetkel püüan, siis ikka olla kiirem ja produktiivsem kui aeg, mis sulab nagu lumi soojades peopesades. Eilne päev möödus jälle Viinis. Olin otsustanud seekord lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja öelda "ei" igasugusele muuseumile ning "jah" kõikidele poodidele ja kõrval tänavatele. Eesmärk oli jõuda ühte kindlasse riidepoodi, mida eesti (ehk veel) ei ole, kuid millest minu Karlova korterikaaslane ainult ülivõrdes rääkinud on ning noh neid hilpe nähes ka mind vägaväga kadedaks on teinud. Pariisis magasin selle shopingu maha, kuid uurisin kohe välja kas ja kus asub Viinis see pood - Monki. Nagu ikka, ei karda ma kõndida. Pigem siiski kõndida kui sõita metroodega. Erinevatel põhjustel eelistan kõndimist ühistranspordile - esiteks näed linna rohkem maa peal kui maa all; teiseks hoiad raha kokku, kolmandaks mulle ei meeldi maa all metrood oodata, neljandaks olen kindel, et lähen õiges suunas, viiendaks kuna mul ei ole kusagile kiire, siis miks mitte jalutada. Tänav, kus sihtpunkt asus, tundus olevat suur populaarne poetänav. Juba laupäeval kell pool kümme inimesed sagisid tänaval.
Nii ma tutvusin alguses lihtsalt tänavaga ja vaatasin, mis poed mulle veel silma jäävad. Ja kui kell lõi kümme astusin just ühe poe ette, mis tundus vaateakend vaadates, üks kilakola pood. Lähemal uurimisel sain aru, et see on fäänsi disainipood. Astusin, sisse ja olin segaduses ning pimestatud, sest esimestel riiulitel olid nii läikivad ja säravad nipsasjakesed, et pea hakkas ringi käima. Kolm korrust disainmööblit. Mõned paremad mõned halvemad. Nagu oleks sattunud väiksele mööblimessile. Lõpuks sain aru, et see on nagu rikaste Tiger. Palju nipsasjakesi, mida saad koju riiulile tolmu koguma panna, aga samas ikkagi niiii äge asi, et ei suudaks ostmata ka jätta. Aga hinnasilte ei tasu seal poes vaadata. Hull shopingu isu läheb sekundiga mööda. #kare
Minu pettumuseks ei olnud Monki nii kirju ja mustriline nagu ma olin lootnud. Kuid muusika oli hea ja poesisustus oli sama läikiv kui disainipood (loe: meelitav), siis lõpuks leidsin nii mõnegi riideeseme, mida proovida. Õnneks olin ma tänu Lisannile, hindade mõttes ettevalmistatud. Kuid kuna ma selle poe pärast Viini läksin, siis otsustasin, et kui asi meeldib, siis ostan ära. Ja nii ma lahkusin poest 100 eurot vaesemana. Aga sain 5 asja. Väga erilist viis asja. Ja neist pooli ma tean, et ma kannan kindlasti (mitte ei jää hinnasiltidega ootama, millal ma neid uuskasutuskeskusesse viin). Teised pooled asjad ostsin, sest olin neist ammu juba unistanud.
Teine põhjus, miks Viini shoppama läksin olid sandaalid- Linzis ma kahjuks ei leidnud endale sobivaid. Uus trend on laiad kahe rihmaga plätud, mis olid kunagi 20 aastat tagasi vanaemade plätud (kõik vana tuleb tagasi moodi), kuid kahjuks (või õnneks) mulle need plätud ei sobi ja ei istu. Need on nii laiad minu kitsastele jalalabadele, et ma tunnen end pigem pardina kui kauni mugavust armastava naisterahvana. Astusin esimesse jalanõupoodi sisse, valisin kolm varianti välja. Tuleb välja, et Austrias on mu jalg veel väiksemaks kahanenud. Kui 5 aastat tagasi oli mu jala number 38, siis 2 aastat tagasi oli 37,5 (mis tähendas, et 38 oli liiga suur ja 37 liiga paras), siis nüüd ostsin ma sandaalid jalanumbriga 36. Aga uskumatult mugavad ja viisakad ning suutsin lõpuks ülepika aja osta jalanõud, mis ei ole musta värvi ning peamine väga soodsalt. Poole soodsamalt sain, kui olin arvestanud.
Edasi suundusin kesklinna, ja jõudsin parki, kus olin kuuaega tagasi. Hoides kinni kaabut, et tugev ning jahe tuul seda minema ei viiks, ning põgenesin muuseumitesse, sest ähvardas sadama hakata. Nüüd oli see koht hoopis teine. Päike paistis kõrgel taevas, tuul oli mahe ja õrnalt lehvitas mu pikki juukseid. Paljud paarikesed, sõbrad ja noored pered pisikeste lastega peesitasid murul ning nii ma mõtlesin, et puhkan ka jalga ning võtan natuke päikest õlgadele. Tund aega hiljem oli minuni jõudnud vari ja päiksest polnud selle koha peal istudes millimeetrit ka mitte. Sain aru, et see on märk edasi liikumisest. Tõusin püsti ning tegin kümme suuremat sammu ja kuskilt ei tea kust hüppas minu ette üks kena tõmmu noormees. Pildus üle mu erinevate komplimentidega. Küsis küsimusi vastust ootamata. Ma ei jõudnud eriti midagi vastata ega öelda. Ta vuristas aina edasi ja mina aina kuulasin ja naersin, teadmata, kuhu ta selle jutuga küll jõuda tahab. Alustas sellest, et ta oli mind sõbraga enne juba jälginud kui muru peal päikest võtsin ning talle meeldis mu kaabu. Edasi tahtis teada ta mu nime ja päritolu. Ta nägu ei tundunud teadvat, kus Eesti asub, aga ta ei lasknud end sellest segada. Edasi tahtis teada, kas mul on poisssõber või ehk lausa abielus. Siis ühel hetkel tegi ta nalja, et me oleme nüüd paar. Ma ei tea kuidas ta selleni jõudis. Igatahes tegi ta Linzi maatasa, sest tema on eluaeg olnud Viinis ja see oli kindel, et Viin on parim linn ever. Kutsus mind kohvile. Küsis mu instagrammi. Ja lõpetuseks kolm põsemusi, neljas oli nõutud lisa põsemusi. Ja lahkus sõbraga ühes suunas. Mina aga teises suunas, endalt parasjagu küsides: "Mis just juhtus?" Viie minutiga saab juhtuda nii palju. Kohtuda võõra inimesega ja lahkuda pärast viite minutit nagu ammused tuttavad. Ning minut hiljem mõista, et ta on jälle võõras inimene.
Pärast sellist "seiklust" väga midagi enam ei juhtunudki. Nägin tänaval soome turiste. Ja päris palju vene keelt rääkivaid noori. Tavaline. Samas imeline linn. Nii palju rohelust ja nii palju värve!
Hetkel püüan, siis ikka olla kiirem ja produktiivsem kui aeg, mis sulab nagu lumi soojades peopesades. Eilne päev möödus jälle Viinis. Olin otsustanud seekord lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja öelda "ei" igasugusele muuseumile ning "jah" kõikidele poodidele ja kõrval tänavatele. Eesmärk oli jõuda ühte kindlasse riidepoodi, mida eesti (ehk veel) ei ole, kuid millest minu Karlova korterikaaslane ainult ülivõrdes rääkinud on ning noh neid hilpe nähes ka mind vägaväga kadedaks on teinud. Pariisis magasin selle shopingu maha, kuid uurisin kohe välja kas ja kus asub Viinis see pood - Monki. Nagu ikka, ei karda ma kõndida. Pigem siiski kõndida kui sõita metroodega. Erinevatel põhjustel eelistan kõndimist ühistranspordile - esiteks näed linna rohkem maa peal kui maa all; teiseks hoiad raha kokku, kolmandaks mulle ei meeldi maa all metrood oodata, neljandaks olen kindel, et lähen õiges suunas, viiendaks kuna mul ei ole kusagile kiire, siis miks mitte jalutada. Tänav, kus sihtpunkt asus, tundus olevat suur populaarne poetänav. Juba laupäeval kell pool kümme inimesed sagisid tänaval.
Nii ma tutvusin alguses lihtsalt tänavaga ja vaatasin, mis poed mulle veel silma jäävad. Ja kui kell lõi kümme astusin just ühe poe ette, mis tundus vaateakend vaadates, üks kilakola pood. Lähemal uurimisel sain aru, et see on fäänsi disainipood. Astusin, sisse ja olin segaduses ning pimestatud, sest esimestel riiulitel olid nii läikivad ja säravad nipsasjakesed, et pea hakkas ringi käima. Kolm korrust disainmööblit. Mõned paremad mõned halvemad. Nagu oleks sattunud väiksele mööblimessile. Lõpuks sain aru, et see on nagu rikaste Tiger. Palju nipsasjakesi, mida saad koju riiulile tolmu koguma panna, aga samas ikkagi niiii äge asi, et ei suudaks ostmata ka jätta. Aga hinnasilte ei tasu seal poes vaadata. Hull shopingu isu läheb sekundiga mööda. #kare
 |
| Pühendus Mariale |
Minu pettumuseks ei olnud Monki nii kirju ja mustriline nagu ma olin lootnud. Kuid muusika oli hea ja poesisustus oli sama läikiv kui disainipood (loe: meelitav), siis lõpuks leidsin nii mõnegi riideeseme, mida proovida. Õnneks olin ma tänu Lisannile, hindade mõttes ettevalmistatud. Kuid kuna ma selle poe pärast Viini läksin, siis otsustasin, et kui asi meeldib, siis ostan ära. Ja nii ma lahkusin poest 100 eurot vaesemana. Aga sain 5 asja. Väga erilist viis asja. Ja neist pooli ma tean, et ma kannan kindlasti (mitte ei jää hinnasiltidega ootama, millal ma neid uuskasutuskeskusesse viin). Teised pooled asjad ostsin, sest olin neist ammu juba unistanud.
Teine põhjus, miks Viini shoppama läksin olid sandaalid- Linzis ma kahjuks ei leidnud endale sobivaid. Uus trend on laiad kahe rihmaga plätud, mis olid kunagi 20 aastat tagasi vanaemade plätud (kõik vana tuleb tagasi moodi), kuid kahjuks (või õnneks) mulle need plätud ei sobi ja ei istu. Need on nii laiad minu kitsastele jalalabadele, et ma tunnen end pigem pardina kui kauni mugavust armastava naisterahvana. Astusin esimesse jalanõupoodi sisse, valisin kolm varianti välja. Tuleb välja, et Austrias on mu jalg veel väiksemaks kahanenud. Kui 5 aastat tagasi oli mu jala number 38, siis 2 aastat tagasi oli 37,5 (mis tähendas, et 38 oli liiga suur ja 37 liiga paras), siis nüüd ostsin ma sandaalid jalanumbriga 36. Aga uskumatult mugavad ja viisakad ning suutsin lõpuks ülepika aja osta jalanõud, mis ei ole musta värvi ning peamine väga soodsalt. Poole soodsamalt sain, kui olin arvestanud.
 |
| need moodsad plätud |
Edasi suundusin kesklinna, ja jõudsin parki, kus olin kuuaega tagasi. Hoides kinni kaabut, et tugev ning jahe tuul seda minema ei viiks, ning põgenesin muuseumitesse, sest ähvardas sadama hakata. Nüüd oli see koht hoopis teine. Päike paistis kõrgel taevas, tuul oli mahe ja õrnalt lehvitas mu pikki juukseid. Paljud paarikesed, sõbrad ja noored pered pisikeste lastega peesitasid murul ning nii ma mõtlesin, et puhkan ka jalga ning võtan natuke päikest õlgadele. Tund aega hiljem oli minuni jõudnud vari ja päiksest polnud selle koha peal istudes millimeetrit ka mitte. Sain aru, et see on märk edasi liikumisest. Tõusin püsti ning tegin kümme suuremat sammu ja kuskilt ei tea kust hüppas minu ette üks kena tõmmu noormees. Pildus üle mu erinevate komplimentidega. Küsis küsimusi vastust ootamata. Ma ei jõudnud eriti midagi vastata ega öelda. Ta vuristas aina edasi ja mina aina kuulasin ja naersin, teadmata, kuhu ta selle jutuga küll jõuda tahab. Alustas sellest, et ta oli mind sõbraga enne juba jälginud kui muru peal päikest võtsin ning talle meeldis mu kaabu. Edasi tahtis teada ta mu nime ja päritolu. Ta nägu ei tundunud teadvat, kus Eesti asub, aga ta ei lasknud end sellest segada. Edasi tahtis teada, kas mul on poisssõber või ehk lausa abielus. Siis ühel hetkel tegi ta nalja, et me oleme nüüd paar. Ma ei tea kuidas ta selleni jõudis. Igatahes tegi ta Linzi maatasa, sest tema on eluaeg olnud Viinis ja see oli kindel, et Viin on parim linn ever. Kutsus mind kohvile. Küsis mu instagrammi. Ja lõpetuseks kolm põsemusi, neljas oli nõutud lisa põsemusi. Ja lahkus sõbraga ühes suunas. Mina aga teises suunas, endalt parasjagu küsides: "Mis just juhtus?" Viie minutiga saab juhtuda nii palju. Kohtuda võõra inimesega ja lahkuda pärast viite minutit nagu ammused tuttavad. Ning minut hiljem mõista, et ta on jälle võõras inimene.
 |
| ma loodan, et ta ei pahanda, kui jagan tema pilti teiega |
Pärast sellist "seiklust" väga midagi enam ei juhtunudki. Nägin tänaval soome turiste. Ja päris palju vene keelt rääkivaid noori. Tavaline. Samas imeline linn. Nii palju rohelust ja nii palju värve!
Kommentaarid
Postita kommentaar