Möödas on peaaegu kaks kuud sellest kui tagasi Eestisse jõudsin. Populaarseim küsimus on, et kuidas ma olen kohanenud jälle Eesti eluga. Kohanesin kohe pärast seda kui oma pere lennujaamas nägin ja nad mind ülirõõmsalt vastu võtsid. Ma jõudsin koju. Mu pere on mu kodu, mis siis et nad on terve Eesti peal laiali. Kes Tallinnas, kes Vändras ja minu süda jääb jätkuvalt Tartusse. Inglise keelt ma eestlastega ei räägi, aga kinnitan, et see on paranenud ja enam ei saa krampe kui välismaalane minuga rääkima tuleb. Väljaarvatud mu prantslasest jalkasõber, kes oskab väga hästi eesti keelt. Inimesed on öelnud, et näen puhanum ja värskem välja. Tundun õnnelik ja rõõsa. Et väike vaheldus tuli mulle kasuks. Jah nii tõepoolest tundsin ka ise alguses. Aga see järjest enam kahaneb, sest Eestis on hoopis teised mured ja kannatused. Aga olen pohhuistlikum kui kunagi varem. Üks päev korraga elamine oli ennegi ausrtiasse minekut mu elustiil, aga vahel tundub, et see on muutunud üks tund korraga elustiil...
Esimene reis üksinda lapsepõlve unistustesse. Neli kuud uues maailmas. Iseennast leidmas.