Möödas on peaaegu kaks kuud sellest kui tagasi Eestisse jõudsin. Populaarseim küsimus on, et kuidas ma olen kohanenud jälle Eesti eluga. Kohanesin kohe pärast seda kui oma pere lennujaamas nägin ja nad mind ülirõõmsalt vastu võtsid. Ma jõudsin koju. Mu pere on mu kodu, mis siis et nad on terve Eesti peal laiali. Kes Tallinnas, kes Vändras ja minu süda jääb jätkuvalt Tartusse. Inglise keelt ma eestlastega ei räägi, aga kinnitan, et see on paranenud ja enam ei saa krampe kui välismaalane minuga rääkima tuleb. Väljaarvatud mu prantslasest jalkasõber, kes oskab väga hästi eesti keelt.
Inimesed on öelnud, et näen puhanum ja värskem välja. Tundun õnnelik ja rõõsa. Et väike vaheldus tuli mulle kasuks. Jah nii tõepoolest tundsin ka ise alguses. Aga see järjest enam kahaneb, sest Eestis on hoopis teised mured ja kannatused. Aga olen pohhuistlikum kui kunagi varem. Üks päev korraga elamine oli ennegi ausrtiasse minekut mu elustiil, aga vahel tundub, et see on muutunud üks tund korraga elustiiliks. Näiteks eile vanaema küsi 5 korda, et millal ja kuhu ma lähen täna ja ta nõudis seda teavat KOHE. Ütlesin täna talle tund enne ära minekut, et lähen Vändrasse. Ma olen selle pooleteistkuuga tagasi muutunud rahutumaks ja rapsivamaks nagu vanasti. Kõik peab juhtuma kohe ja praegu. Kuid kahjuks nende kiirete otsuste tegemine pole alati lõpuks nii meeldivad kui alguses tundub.
See oli lühike kokkuvõte minu pooleteisest kuust Eestis. Aga miks ma tegelikult kirjutan? Nimelt augusti alguses käisid Eestis minu Austria korterikaaslased. Aga neil kahjuks õnnestud valida sellised kuupäevad kui ma olin kohutavalt busywoman. Tartusse kolimine ja baaris proovipäeval töötamine ja kohe pärast seda Põhjala pöörikale reisimine. Õnneks siiski leidsin ühe pühapäevase õhtu Nõmmel nendega kokku saada. Õigemini nad kolmekesi tulid meile Nõmmele külla. Florian, David ja Julia. Nad olid ülivaimustuses meie nõmme vanast lagunevast kuid miljööväärtuslikust majast. Nad ahhetasid meie aeda ja toas 50aastat (kindlasti väike liialdus) vana tapeeti seinal nähes. Vanaema läks paanikasse sättis lauale kiiresti laudlina ja söögi, mis ta oli just mulle soendanud, ja jooksis kibekiiresti õue aiatöid tegema. Sõime koos minu õhtusööki ja ema korjatud mustikaid ning muigasin kui hädas oli väike vend rääkides inglise keelt.
Pärast seda otsustasime vaatama minna Raja tänaval hoonet, kus tegutsevad eka skulptuuri tudengid ja kus töötavad mõned eesti skulptorid. Kusjuures mina ei teadnudki seda, et 5 maja edasi selline asutus üldse on, aga David käis seal tihti oma erasmuse õpingute ajal. Luurasime seal veidi ringi ning siis suundusime Glehni parki. Turnisime veidi ühe kivikeldri katusel ja siis suundusime tagasi koju, sest kohale oli ka jõudnud mu ema, kes tahtis õudsalt neid näha ning praktiseerida oma inglise keelt. Ema pakkus tomateid ja mustikaid, mis nad rõõmsalt vastuvõtsid.
Enne lahkumist oma ööbimiskoha juurde. Selgus et nad ööbivad mu vanaema kunagi ammuses töökohas - polümeeritehases. Siis hakkasime vanaema, kes lõpuks suvatses korraks oma aiakäru kärutamise ja põõsaste lõikamise pooleli jätta, eesti - vene keelseid lauseid inglise keelde tõlkima. Ei, mu vanaema pole pool venelane. Ta lihtsalt arvas, et äkki austrialased saavad vene keelest aru.
Nii palju nägingi mina siis neid siin Eestis. Aga kui ma olin juba Jõgevale reisinud, kirjutas Julia, et kas neil on võimalik viimane öö enne ära minekut Nõmmel ööbida. Loomulikult oli mu mother sellega nõus. Sel samal õhtul kui ema oli nad kõik kolm venna tuppa ühte voodisse magama sättinud, kirjutas ema mulle, et nad polnud nõus eraldi tubades ja voodites magama, sest see tundus ebaviisakas nende jaoks. Lisaks kirjutas ema, et enne magama minekut istusid nad õues majatrepil ning jõid puskarit ja hammustasid hapukurki kõrvale. Jäta korraks ilma valveta nad ja kohe kukuvad jooma. Ma loodan väga, et nad nautisid seda nädalat siin Eestis ka ilma minuta.
PS! Miks mina nendega ikkagi puskarit ei joonud koos. Ja kus ma siis ikka täpselt olin? Mis asi see Põhjala Pööripäev on? Lisan mõned pildid sellest ürirusest ka siia. Võite mulle kirjutada kui täpsemalt tahate teada. Väike vihje ainult- LARP.
Fotode autor: Sten Matikainen
Inimesed on öelnud, et näen puhanum ja värskem välja. Tundun õnnelik ja rõõsa. Et väike vaheldus tuli mulle kasuks. Jah nii tõepoolest tundsin ka ise alguses. Aga see järjest enam kahaneb, sest Eestis on hoopis teised mured ja kannatused. Aga olen pohhuistlikum kui kunagi varem. Üks päev korraga elamine oli ennegi ausrtiasse minekut mu elustiil, aga vahel tundub, et see on muutunud üks tund korraga elustiiliks. Näiteks eile vanaema küsi 5 korda, et millal ja kuhu ma lähen täna ja ta nõudis seda teavat KOHE. Ütlesin täna talle tund enne ära minekut, et lähen Vändrasse. Ma olen selle pooleteistkuuga tagasi muutunud rahutumaks ja rapsivamaks nagu vanasti. Kõik peab juhtuma kohe ja praegu. Kuid kahjuks nende kiirete otsuste tegemine pole alati lõpuks nii meeldivad kui alguses tundub.
See oli lühike kokkuvõte minu pooleteisest kuust Eestis. Aga miks ma tegelikult kirjutan? Nimelt augusti alguses käisid Eestis minu Austria korterikaaslased. Aga neil kahjuks õnnestud valida sellised kuupäevad kui ma olin kohutavalt busywoman. Tartusse kolimine ja baaris proovipäeval töötamine ja kohe pärast seda Põhjala pöörikale reisimine. Õnneks siiski leidsin ühe pühapäevase õhtu Nõmmel nendega kokku saada. Õigemini nad kolmekesi tulid meile Nõmmele külla. Florian, David ja Julia. Nad olid ülivaimustuses meie nõmme vanast lagunevast kuid miljööväärtuslikust majast. Nad ahhetasid meie aeda ja toas 50aastat (kindlasti väike liialdus) vana tapeeti seinal nähes. Vanaema läks paanikasse sättis lauale kiiresti laudlina ja söögi, mis ta oli just mulle soendanud, ja jooksis kibekiiresti õue aiatöid tegema. Sõime koos minu õhtusööki ja ema korjatud mustikaid ning muigasin kui hädas oli väike vend rääkides inglise keelt.
Pärast seda otsustasime vaatama minna Raja tänaval hoonet, kus tegutsevad eka skulptuuri tudengid ja kus töötavad mõned eesti skulptorid. Kusjuures mina ei teadnudki seda, et 5 maja edasi selline asutus üldse on, aga David käis seal tihti oma erasmuse õpingute ajal. Luurasime seal veidi ringi ning siis suundusime Glehni parki. Turnisime veidi ühe kivikeldri katusel ja siis suundusime tagasi koju, sest kohale oli ka jõudnud mu ema, kes tahtis õudsalt neid näha ning praktiseerida oma inglise keelt. Ema pakkus tomateid ja mustikaid, mis nad rõõmsalt vastuvõtsid.
Enne lahkumist oma ööbimiskoha juurde. Selgus et nad ööbivad mu vanaema kunagi ammuses töökohas - polümeeritehases. Siis hakkasime vanaema, kes lõpuks suvatses korraks oma aiakäru kärutamise ja põõsaste lõikamise pooleli jätta, eesti - vene keelseid lauseid inglise keelde tõlkima. Ei, mu vanaema pole pool venelane. Ta lihtsalt arvas, et äkki austrialased saavad vene keelest aru.
Nii palju nägingi mina siis neid siin Eestis. Aga kui ma olin juba Jõgevale reisinud, kirjutas Julia, et kas neil on võimalik viimane öö enne ära minekut Nõmmel ööbida. Loomulikult oli mu mother sellega nõus. Sel samal õhtul kui ema oli nad kõik kolm venna tuppa ühte voodisse magama sättinud, kirjutas ema mulle, et nad polnud nõus eraldi tubades ja voodites magama, sest see tundus ebaviisakas nende jaoks. Lisaks kirjutas ema, et enne magama minekut istusid nad õues majatrepil ning jõid puskarit ja hammustasid hapukurki kõrvale. Jäta korraks ilma valveta nad ja kohe kukuvad jooma. Ma loodan väga, et nad nautisid seda nädalat siin Eestis ka ilma minuta.
PS! Miks mina nendega ikkagi puskarit ei joonud koos. Ja kus ma siis ikka täpselt olin? Mis asi see Põhjala Pööripäev on? Lisan mõned pildid sellest ürirusest ka siia. Võite mulle kirjutada kui täpsemalt tahate teada. Väike vihje ainult- LARP.
Fotode autor: Sten Matikainen
 |
Kui oled helkurvestis punkt, mida lükatakse alguses Valguse poole ja siis Pimeduse poole ja siis jälle Valguse ja siis jälle Pimeduse poole. Samal ajal püüad jääda kogu selle võitluse juures ka ellu.  |
Kommentaarid
Postita kommentaar