Ich bin glücklich

Tänane postitus neile, kes on arvanud minu blogi lugedes, et mul on koduigatsus. Nii nagu sellest on aru saanud ka minu korterikaaslased, kes, tuleb välja, on viimased päevad minu pärast muretsema hakanud, et kas mul on kõik ikka korras ja kes pärast mu viimast postitust lugedes, minu poole pöördusid murega, et kas mul on ikka kõik hästi siin. Olgu teile öeldud, et ei igatse otseselt kodu. Vaid lihtsalt kardan kõike uut oma elus. Pole kunagi osanud nautida uusi asju, mis on kummaline paljude arvates. Sest just see peaks ju olema elu mõte. Elu peab olema põnev. Huvitav. Seiklusi täis. Üllatusi täis. Ja seda ka loomulikult nautima. Aga ma juba ammusest ajast tean, et see on minu elu eesmärk. Lõpetada muretsemine. Ja hakata elama. Ma loodan (unistan), et kunagi olen ülivärvikas ja põnev ja seiklushimuline vanaema oma lastelastele.

Eestis ma elasin üks päev korraga. Siin pigem elan homses või isegi ülehomses. Saaks kord tänane päev juba läbi.  Püüdsin täna endale korraks meenutada tunnet, kui elasin Tartus. Päev korraga. Alates neljapäevast nädalavahetuseni iga õhtu Pirogovis jalkalaua taga. Mingi hetk avastasin end ka seal pühapäeviti ja esmaspäeviti. Tundub nagu elasin oma "erasmuse elu" enne Austriasse tulekut juba ära ja nüüd siin uues võõras kohas ei oska seda nii nautida. Kuid nüüd kui mul on veel alles 9 nädalat, lubasin endale täna, et elan üks päev korraga ja ei loe nädalaid, vaid naudin igat päeva ja võtan sellest sada protsenti. või üheksakümmend või kaheksakümmend... Samas minu jaoks on juba üllatus see, et jooksmas käin, sest seda ma arvatavasti Eestis praegu ei teeks.

Ühesõnaga ei teie ega mu korterikaaslased ei pea muretsema, et mul on "homesick" nagu David seda nimetab. Või et mulle ei meeldiks siin või minuga on midagi halvasti. See on tavaline muretsemine. Ma ei tea, millise mulje ma olen jätnud muidu väljastpoolt vaadates, et kas tundun muretu ja alati rõõmsameelne. Oleneb vist, kui lähedane inimene on mulle. Kui mind hädaldamas ja nutmas oled kuulnud ning näinud, siis sa ei arva, et ma alati rõõmsameelne olen. Aga mult on tihti küsitud, et kas ma koguaeg naeran? Või et. Miks ma koguaeg naeran?

foto: Šejla

Nädal aega ootasin ja kogusin end, et Florianilt paluda, et kas ta oleks nõus natuke mu juukseid lõikama. Üleeile lõpuks oli julgust, et temaga koos aeg kokkuleppida ja nii saigi eile kell seitse õhtul üheks tunniks köögis üks juuksurisalong loodud. Florian rääkis minuga nagu juuksur ja pakkus mulle kohvi ja vett. Mina näitasin talle pilti, mis ma soovin. Ning pärast erinevaid segajaid- Florian ei osanud mu klambritega mu juukseid kinnitada, siis ta üritas patsikummidega, siis tõi ta mulle peegli, vahepeal helistati talle ning üpriski lõpu poole ma kartsin, et sellest tuleb potisoeng - sai lõpuks siiski ideaalne soeng lõigatud. Mina olin rahul ja minu õnne nähes oli Florian rahul. Kui ütlesin, et juuksurisse ei tahtnud minna, sest sealsed hinnad on alates 30 euroga, vastas Florian, et ta võtab mult 35 euri... peab vist nüüd kaks kuud koristama ja prügi välja viima.

Florian tööhoos

Õnnelik klient

Pilt, mille järgi Florian juukseid lõikas.
Nii Florian kui ka Šejla arvasid, et mina olen pildil.
Esiteks pole mul tunneleid, teiseks pole mul kahjuks kunagi nii halle juukseid olnud...

Lõpuks üks pilt korterist ka väljapoolt.

Esmaspäevane tšill Šejla ja Lamaga. Kaks inimest, kes on peaaegu näinud õiget Gretet...
nad arvasid, et ma olen purjus ja kaks väikest õlu on mulle juba liiast.
 PS! Eestis teavad paljud, et enne esimest õlu on juba Gretele liiast....

PS! Kuna on hea tava kirjutada pealkiri kõige lõpus, siis pean tänast pealkirja valikut veidi põhjendama (tõlkima). Ich bin glücklick! - I´m happy! - Ma olen õnnelik! - Nali on peidetud esmaspäeva saksakeele tundi. Kui mina olin esimene, kes küsis mida tähendab "glücklich". Paar minutit hiljem küsis üks kolumbia noormees ja temast paar minutit hiljem küsis tšehhist pärit Daniel. Ja õpetajal sai vist kopp ette ja laulis meile "Ich bin glücklich!" saksa keele versioon laulust "Happy".
(https://www.youtube.com/watch?v=ZbZSe6N_BXs) Ja noh pärast seda nalja on meil kolmel see sõna mällu sööbinud.