Palju õnne kallis Eesti! Viimane andetu sai veel õigel ajal Eestist minema saadetud, et ta kogu pidu ära ei rikuks, mida juba aasta otsa organiseeritud ja korraldatud ja valmistatud on. 104 naist oleks tahtnud Ojasoo ka välja saata, aga see ei läinud korda. Ainult viimane andetu oli nõus täitsa vabatahtlikult minema. Loobudes kiluvõileivast ja pits viinast. Vähemalt nii ma arvan facebooki ja instagrammi postituste järgi. Mida eestlased täna tegid? Pildistasid oma kaunist lippu ja oma suurepäraseid toidulaudu. #PÕS! #EV100!
Esimene lõik võib tunduda irooniline ja a little bit sarkastilne. Kuid kui mõelda, mida mina täna tegin ja kellega kohtusin, siis tegelikult on mul hea meel, et ma tutvusin just täna inimesega, kes räägib ülivõrdes Eestist ja Tallinnast. Seda on lihtsalt nii ilus kuulata! Nimelt minu uus korterikaaslane David, kes viibis just hiljuti ise Eestis pool aastat. Ja kes plaanib juulis juba tagasi tulla praktikale Vaskjalga. Aga sellest juba natuke hiljem...
Hommik. Hostelis. Üllatavalt palav, aga vaikne. Uni läks kell 5 juba ära, aga sundisin end edasi magama. Kamoon Grete. Pikk päev veel ees. Narilt alla ronisin lõpuks kell 8.30 (mis eesti ajajärgi on 9.30 ja nii tundub, et täitsa normaalsel kellaaajal). Hopshopshops ja olingi hommikusöögilauas. Tühjas söögisaalis, mis tundus nii külm ja kõle. Ja kohe sinna minu lauda potsatas üks saksa keelt kõnelev vana härra. Enda peas mõtlesin, et jessas kui ta ainult teaks kuidas üks eestlasest tema vanune käituks... oleksime söönud hommikust nii võimalikult kaugel kui see saal võimaldanud oleks. Isegi siis jäi mu lauda istuma kui ütlesin talle, et sorri aga ei räägi saksa keelt. Selle asemel kutsus veel ühe talle täiesti võõra austria naise lauda istuma, mis tähendas seda, et pärast minu small talki (kus pärit ja mida Viinis teen), hakkasid nad oma vahel rääkima saksa (austria) keeles. Ma lihtsalt nautisin seda kõla ja püüdsin arusaada millest nad räägivad. Alguses ilmast, hiljem millestki muust...
Kesklinna ei sõitnud enam jänest. Olin oma hommikusööjatelt küsinud, et kust pileti saan osta ja ega noh väga keeruline polnudki. Ajaleheputkast loomulikult, daa. Aga jänese sõitmine ei ole siin üldse keeruline. Lihtalt astu metroo peale ja tee nägu, et sul on pilet. Kaks peatust enne õiget peatust, hakkas metrookõlaritest üks naine saksa keeles rääkima. Ainuke sõna millest aru sain oli "police". Ja kõik inimesed, kes vähem segaduses, kes rohkem, astusid metroost välja. Mina siis kaasaarvatud. Kolm uut suvalist inimest läksid metroo peale ja ei teinud väljagi, et kõik ülejäänud neid vahtisid. Uksed sulgsid ja metroo sõitis tagasi sinnapoole kust ta tuli. Noojah. Lähme siis jälle kaks peatust jala. Näeb linna ja puha.
Kes ütles, et Viin on ilus linn? Fuuh. Kõik ilusad maja seinad on ära soditud ja üldse - inimesed tunduvad ka pigem suvalised kui erilised. Viini rongijaama jõudmine võttis natuke aega, sest veits eksisin ära ja ekslesin nii peaaegu kogemata meelega. Miks mulle veel siinjuures Viin (Austria) väga ei sümpatiseeri. Metrood pole minu teema. See maaalune värk on masendav. Päike ei paista ja külm ja hall on olla seal maa all. Mauu.
3 tundi aega rongini. Veetsin selle aja ühes imelikus, kuid üpriski vaikses kohas. Baaris, ainult meestele. Kes armastavad sporti ja õlu. Mina armastasin, et telekate volüüm oli nulli keeratud ja mehed ise olid ka vait. Ning mulle loomulikult oli mõeldud tasuta wifi. Veits kahtlane oli seal istuda, kuid WIFi. Saate aru küll.
30 min enne rongi väljumist valmistusin minema rongile. Sisenesin ühe Austria naisega, kes hirmsasti tahtis rääkida minuga saksa keeles. noogutasin ja naeratasin. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja küsisin talt inglise keeles, et ega ta ei tea kus siin mu pileti peal mu koha number märgitud on. Hetkega oli tal suu kinni. Ütles vaid et ta ei tea ja istus oma kohale. Läksin natuke närvi. Kui leidsin 2 rongitöötajat, ütlesid, et see pole õige pilet, väga kiduras inglise keeles. Läksin natuke rohkem närvi. Juhatasid mu viisakalt alla õiget piletit otsima. 15 minutit oli aega. Pärast lühikest otsingut, sain ühelt väga tülpinud ja emotsioonitult meestöötajalt õige pileti. Kuid ka seal polnud koha numbrit kirjas... läksin veel rohkem närvi, kuid yolo poogen. Istun siis kuhu ise tahan. Ja kerigu seenele. Viinis pole väga meeldivad rongitöötajad. Ärge oodake neilt naeratust ega sõbralikkust.
Linz tundub aga see-eest 10 minutilise jalutuskäiguga, rongijaamast korterisse, hoopis teine linn. Midagi imelisemat. Midagi mida homme tahan kindlasti juba uurida ja puurida. Korteri ukse peal võtsid mind vastu minu uued korterikaaslased Florian ja David. Enne sisenemist juba jõudis David tervitada mind (väikse aktsendiga): "Terre Tullemast!"
Tänane tekst tuli koormavalt pikk. Seega jätan homsesse postitusse kirjelduse oma uutest korterikaaslastest ja homme ka selgub, kas Linz on ikka ilus linn.
Esimene lõik võib tunduda irooniline ja a little bit sarkastilne. Kuid kui mõelda, mida mina täna tegin ja kellega kohtusin, siis tegelikult on mul hea meel, et ma tutvusin just täna inimesega, kes räägib ülivõrdes Eestist ja Tallinnast. Seda on lihtsalt nii ilus kuulata! Nimelt minu uus korterikaaslane David, kes viibis just hiljuti ise Eestis pool aastat. Ja kes plaanib juulis juba tagasi tulla praktikale Vaskjalga. Aga sellest juba natuke hiljem...
Hommik. Hostelis. Üllatavalt palav, aga vaikne. Uni läks kell 5 juba ära, aga sundisin end edasi magama. Kamoon Grete. Pikk päev veel ees. Narilt alla ronisin lõpuks kell 8.30 (mis eesti ajajärgi on 9.30 ja nii tundub, et täitsa normaalsel kellaaajal). Hopshopshops ja olingi hommikusöögilauas. Tühjas söögisaalis, mis tundus nii külm ja kõle. Ja kohe sinna minu lauda potsatas üks saksa keelt kõnelev vana härra. Enda peas mõtlesin, et jessas kui ta ainult teaks kuidas üks eestlasest tema vanune käituks... oleksime söönud hommikust nii võimalikult kaugel kui see saal võimaldanud oleks. Isegi siis jäi mu lauda istuma kui ütlesin talle, et sorri aga ei räägi saksa keelt. Selle asemel kutsus veel ühe talle täiesti võõra austria naise lauda istuma, mis tähendas seda, et pärast minu small talki (kus pärit ja mida Viinis teen), hakkasid nad oma vahel rääkima saksa (austria) keeles. Ma lihtsalt nautisin seda kõla ja püüdsin arusaada millest nad räägivad. Alguses ilmast, hiljem millestki muust...
Kesklinna ei sõitnud enam jänest. Olin oma hommikusööjatelt küsinud, et kust pileti saan osta ja ega noh väga keeruline polnudki. Ajaleheputkast loomulikult, daa. Aga jänese sõitmine ei ole siin üldse keeruline. Lihtalt astu metroo peale ja tee nägu, et sul on pilet. Kaks peatust enne õiget peatust, hakkas metrookõlaritest üks naine saksa keeles rääkima. Ainuke sõna millest aru sain oli "police". Ja kõik inimesed, kes vähem segaduses, kes rohkem, astusid metroost välja. Mina siis kaasaarvatud. Kolm uut suvalist inimest läksid metroo peale ja ei teinud väljagi, et kõik ülejäänud neid vahtisid. Uksed sulgsid ja metroo sõitis tagasi sinnapoole kust ta tuli. Noojah. Lähme siis jälle kaks peatust jala. Näeb linna ja puha.
Kes ütles, et Viin on ilus linn? Fuuh. Kõik ilusad maja seinad on ära soditud ja üldse - inimesed tunduvad ka pigem suvalised kui erilised. Viini rongijaama jõudmine võttis natuke aega, sest veits eksisin ära ja ekslesin nii peaaegu kogemata meelega. Miks mulle veel siinjuures Viin (Austria) väga ei sümpatiseeri. Metrood pole minu teema. See maaalune värk on masendav. Päike ei paista ja külm ja hall on olla seal maa all. Mauu.
3 tundi aega rongini. Veetsin selle aja ühes imelikus, kuid üpriski vaikses kohas. Baaris, ainult meestele. Kes armastavad sporti ja õlu. Mina armastasin, et telekate volüüm oli nulli keeratud ja mehed ise olid ka vait. Ning mulle loomulikult oli mõeldud tasuta wifi. Veits kahtlane oli seal istuda, kuid WIFi. Saate aru küll.
30 min enne rongi väljumist valmistusin minema rongile. Sisenesin ühe Austria naisega, kes hirmsasti tahtis rääkida minuga saksa keeles. noogutasin ja naeratasin. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja küsisin talt inglise keeles, et ega ta ei tea kus siin mu pileti peal mu koha number märgitud on. Hetkega oli tal suu kinni. Ütles vaid et ta ei tea ja istus oma kohale. Läksin natuke närvi. Kui leidsin 2 rongitöötajat, ütlesid, et see pole õige pilet, väga kiduras inglise keeles. Läksin natuke rohkem närvi. Juhatasid mu viisakalt alla õiget piletit otsima. 15 minutit oli aega. Pärast lühikest otsingut, sain ühelt väga tülpinud ja emotsioonitult meestöötajalt õige pileti. Kuid ka seal polnud koha numbrit kirjas... läksin veel rohkem närvi, kuid yolo poogen. Istun siis kuhu ise tahan. Ja kerigu seenele. Viinis pole väga meeldivad rongitöötajad. Ärge oodake neilt naeratust ega sõbralikkust.
Linz tundub aga see-eest 10 minutilise jalutuskäiguga, rongijaamast korterisse, hoopis teine linn. Midagi imelisemat. Midagi mida homme tahan kindlasti juba uurida ja puurida. Korteri ukse peal võtsid mind vastu minu uued korterikaaslased Florian ja David. Enne sisenemist juba jõudis David tervitada mind (väikse aktsendiga): "Terre Tullemast!"
Tänane tekst tuli koormavalt pikk. Seega jätan homsesse postitusse kirjelduse oma uutest korterikaaslastest ja homme ka selgub, kas Linz on ikka ilus linn.
 |
| Imeliselt kahtlane hommikusöök, aga siiski hommikusöök. |
 |
| Astusin hostelist välja, nägin seda vaadet ja tundsin kuidas päikse kiired paitavad mu põski teeks õige ühe suitsu, aga Grete ei suitseta- Sa pole nii rebel, sorri. |
 |
| Õige vaade õigest metroojaamast |
 |
| Tasuta wifi |
Nii äge lugemine! Haha mina sõitsin ka jänest Viinis...ajalehe putkad olid kinni, pühapäev püha päev. Tead küll.
VastaKustuta