Otse põhisisu juurde

Minu Tartu. Minu Karlova.

Mul on juba kaks kuud olnud piinav, ängistav tunne, et 23. veebruar on minu maailma lõpp. Ainult minu Maailma Lõpp. Kõik asjad on vaja enne ära teha ja kui neid ära ei tee, siis ei saa ma neid kunagi teha. Hambaarsti juures ei jõudnud ära käia. Aga kas muidu läheks sinna, kui ma Austriasse ei läheks? eih. Aga võib-olla jõuan veel rabas ära käia. Eestis ju ei ole mägesid ja mis siis, Austrias see-eest pole ju soid ja rabasid. Kui nii rumal poleks, oleks juba ammu paar matka Eestis ära teinud, aga... selle asemel passisin iga nädalavahetus (mitte ainult nädalavahetused) Rüütli tänaval - Piros, Kivis, Mökus. Jah, aga kui midagi igastema hakkangi, siis arvan just seda -Tartut ja Tartu inimesi. Aga ehk leian sama hea või veel parema lauajalkabaari Linzis + sama head sõbrad sinna laua ümber või ehk veel paremad.

Kui keegi oleks mulle öelnud kolm aastat tagasi, ükskõik kes, et Grete sa lähed üksi, täiesti ühiüksi võõrasse riiki, võõrasse linna, võõrasse keelekeskkonda õppima ja elama, oleksin ma ta lihtsalt kõvahäälega välja naernud, patsutanud õlale ja tänanud aasta nalja eest. Ja nüüd ma olen siin... ei ole väga naljakas, aga patsutan endale õlale ja tänan end, et endale sellise väljakutse esitasin. Teada tuntud lause: " Mis ei tapa, teeb tugevaks!" lohutab mind ja aitab hoida pea selge (võimalikult selge) ja võib-olla ka tugevamana.

Blogi pealkirjast ka natuke - "Minu Austria" - pole just väga originaalne. Aga noh ma ei peagi alati originaalitsema, kui asi on tõsine. Nimelt iga kord kui olen raamatukogusid külastanud, olen alati küsinud, et kas juba on kirjutatud raamat "Minu Austria". Eip. Eip. Eip. Viimane kord läksin koju ja googeldasin. Ähmaselt mingis foorumis lubati, et varsti keegi võib-olla kunagi midagi kirjutab. Foorumi postitus oli vist 2008 aastal postitatud :D Sellest võib järeldada, et kas Austria on nii igav, et sellest pole lihtsalt midagi huvitavat kirjutada või EI, pagan küll, lähen siis ise kohale ning kirjutan ise...kas kohe raamatu peaks trükkima, aga ... :D

- - - järgmine postitus: "Viimane päev Eestis" - - -




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis on sinu hobid?

Kõige vihatum küsimus. Millega sa vabalajal tegeled? Mis on su hobid? Iga kord kui seda minult küsitakse, siis on tahtmine lüüa küsijale valus kõrvakiil, õnneks suudan vaos hoida, põrnitsan vaid kurja ning vihase näoga ja vastan: "Hobid... mul ei ole hobisid." Paar minutit hiljem, rahunen maha ja mõtlen vaikselt oma peas, aga Grete, issand, appike, kas sul tõesti pole ühtegi hobi. Millega sa siis tegeled vabalajal? Kas sind tõesti miski ei huvita? Kas tõesti oled nii igav inimene? Istud vabalajal kodus ja lööd niisama aega surnuks? Vahest on tunne, et jah, muuga ei tegelegi kui aja surnuks löömisega. Kuid... mõned huvid mul siiski on. Mis mulle tunduvad nii iseenesest mõistetavad ja normaalsed. Kuni selle hetkeni, kui kohtun inimesega, keda see üldse ei huvita ja on shokeeritud, et miks ma sellest nii vaimustuses olen. Kunst vist pole mulle kui hobi. (Pilt Linzi hiigel suurest kunstipoest) Esimene. Teater ja näitlejad. Lapsest peale lemmik tegevus. Õppida selgeks kõik...
Postita kommentaar
Lisateave

Eile Viinis shoppamas

Aeg siin hakkab käest libisema. Hirmuga mõtlen, kui välk kiirelt nädalad mööduvad ja kohustused, mida olen mõelnud, et PEAN tegema, olid nimekirja lisatud juba mitu kuud tagasi. Nagu näiteks firma raamatupidamine ja aastaaruanne või suveks praktikakoha otsimine/leidmine. Kui enne ootasin, et see selgroog saaks murtud, siis nüüd juba mõtlen, et kui raske saab olema see päev, kui pean ulatama Florianile korterivõtmed ning lausuma "Hüvasti, Linz!" Hetkel püüan, siis ikka olla kiirem ja produktiivsem kui aeg, mis sulab nagu lumi soojades peopesades. Eilne päev möödus jälle Viinis. Olin otsustanud seekord lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja öelda "ei" igasugusele muuseumile ning "jah" kõikidele poodidele ja kõrval tänavatele. Eesmärk oli jõuda ühte kindlasse riidepoodi, mida eesti (ehk veel) ei ole, kuid millest minu Karlova korterikaaslane ainult ülivõrdes rääkinud on ning noh neid hilpe nähes ka mind vägaväga kadedaks on teinud. Pariisis magasin selle sh...
Postita kommentaar
Lisateave

Kui tihti te surnuaias käite?

Võib-olla mõni arvab, et ma olen psühh, kui ütlen, et mulle meeldib surnuaedades käia ja jalutada. Eestis on ka tulnud ette hetki, kui ma löön surnuaias aega parajaks ehk siis hängin niisama kalmistul. Täna lõpuks võtsin end kätte ja ekslesin mõnda aega Linzi surnuaias. Alguses tundus see kant väike, aga mingi hetk hakkas hirm, et olen ära eksinud, aga lõpuks hakkasin loogikale ikkagi pihta saama. Surnuaed oli ümberringi piiratud kõrge helekollase müüriga. Seest poolt, aga oli mulle esimene kord näha hauaplatse mis hõlmasid peale maapinna ka mingi osa müürist. Materjali osas jään praegu natuke jänni, aga kindlasti paljud olid marmorist vms. Muidu olid üpriski tavalised hauad. Kui siis erinevuseks saab tuua, et meil Eestis on suuremad hauad ja vähem nodi sinna peale laotatud. Samas võib-olla mulle visuaalselt tundub ainult nii, et neil on rohkem kujukesi ja lilli ja põõsaid ja küünlaid kui meil, sest nende hauad on 5korda väiksemad. Nii kaua on surnuaias tore käia, kuni sa ei taba...
Postita kommentaar
Lisateave