Nägin hiljuti intervjuud Tuuli Roosmaga, kus ta rääkis nende peresaate "Meie aasta Iraanis" tegemisest. Talt küsiti, et kas nad ei karda näidata igat tüli ja inimlikku olukorda saates kõigile vaatajatele, mille peale Tuuli vastas, et ta lubas kohe saate tegemise alguses endale, et ei hakka vaatajatele valetama ja näitama ainult ilusaid ja häid kohti. Vaid ka seda kuidas nad mehega tülitsevad või kui Tuuli on meikimata või kui poisid saavad pahandustega hakkama. Mulle meeldis see mõte. Ma ka ei valeta oma blogis. Ütlen ausalt, et eile hakkasin koolis nutma.
Aga see juhtubki Gretel, siis kui pinged saavad laes kokku ning pärast mida on pingelangus. Grete on juba eesti koolis tuntud pisarate valaja lampidel hetkedel, mil tegelikult ei ole isegi maailmalõpu äärt ka mitte paistmas. Pisarad lihtsalt ise tulevad, öeldes, et Grete sa pole ammu nutnud. Milles asi? Mis siis eile juhtus? Nagu ikka Grete ragistab ajusid ja eksleb tundmatus metsarägastikus, lootes, et ehk midagi ikkagi Gretele meeldib teha, ehitada või luua midagi uut ja huvitavat. Olen juba aasta aega vaevelnud ja mõistnud, et mööbel pole ikkagi minu teema. Küsite, mis see on siis sinu teema - ma vist arvan, et tean, aga ei soovi seda veel avalikusta, paljud ka teist teavad, mis see on. Esitan endale siiani küsimusi: kas jätkata ja lõpetada pooleli olev ja siis minna eluga edasi või jätta kõik sinna paika ja kohe proovida seda uut varianti. Kõik mu sõbrad ja õppejõud arvavad, et peaksin lõpuni minema ning ega mulle endalegi ei meeldi jätta asju pooleli. Ning nii ma aasta tagasi lootsingi, et ehk Austria suudab mulle anda uut hingamist ning värskeid mõtteid.
Kahjuks olen mõistnud veel enam, et uue asja välja mõtlemine ja ehitamine pole kas minu teema või on see lihtsalt ammendunud minu jaoks. Ja eile pärast minu pingutusi midagigi leida ja esitada presentatsioonil, lõppes sellega, et mulle öeldi, et tee mida sa ise vägaväga soovid teha, sest kuna ma olen Erasmuse tudeng, siis mul on vabad käed. Minu jaoks aga võrdub vabad käed sassis peaga. Teadmatusega. Kaosega. Mulle tuuakse näiteks ainult minu kursavenna Markuse tehtud projekt sügissemestril, kes küpsetas leiba. Mis tähendab, et nii vabad käed ongi, et ma ei suuda seda isegi endale täpselt selgeks teha kui vabad käed. Võin maalida pildi või küpsetada leiba või laulda või ehitada maja. Teha, mis ma ise tahan. Kui öelda seda inimesele, kes on õrnalt öeldes stressis ja ka võib-olla depressioonis, et tee mis sa ise tahad, siis lõpuks see tähendab, et ta ei tee midagi.
Ma püüan olla mitte nii mustades toonides, sest tegelikult ei olegi asi ju üldse nii halb. Kui raske saab olla teha midagi, mida ma tahan teha. Ei saa ju! Ja võib-olla just see aitab mind, et ma saan selle välja elada siin. Kirjutades teile kui raske on mul rääkida siin oma olematutest ideedest olemas olevatele sõbralikele õppejõududele. PS! Nad vaatavad mind imelikult kui ma lambil hetkel naerma puhken.
Aga see juhtubki Gretel, siis kui pinged saavad laes kokku ning pärast mida on pingelangus. Grete on juba eesti koolis tuntud pisarate valaja lampidel hetkedel, mil tegelikult ei ole isegi maailmalõpu äärt ka mitte paistmas. Pisarad lihtsalt ise tulevad, öeldes, et Grete sa pole ammu nutnud. Milles asi? Mis siis eile juhtus? Nagu ikka Grete ragistab ajusid ja eksleb tundmatus metsarägastikus, lootes, et ehk midagi ikkagi Gretele meeldib teha, ehitada või luua midagi uut ja huvitavat. Olen juba aasta aega vaevelnud ja mõistnud, et mööbel pole ikkagi minu teema. Küsite, mis see on siis sinu teema - ma vist arvan, et tean, aga ei soovi seda veel avalikusta, paljud ka teist teavad, mis see on. Esitan endale siiani küsimusi: kas jätkata ja lõpetada pooleli olev ja siis minna eluga edasi või jätta kõik sinna paika ja kohe proovida seda uut varianti. Kõik mu sõbrad ja õppejõud arvavad, et peaksin lõpuni minema ning ega mulle endalegi ei meeldi jätta asju pooleli. Ning nii ma aasta tagasi lootsingi, et ehk Austria suudab mulle anda uut hingamist ning värskeid mõtteid.
Kahjuks olen mõistnud veel enam, et uue asja välja mõtlemine ja ehitamine pole kas minu teema või on see lihtsalt ammendunud minu jaoks. Ja eile pärast minu pingutusi midagigi leida ja esitada presentatsioonil, lõppes sellega, et mulle öeldi, et tee mida sa ise vägaväga soovid teha, sest kuna ma olen Erasmuse tudeng, siis mul on vabad käed. Minu jaoks aga võrdub vabad käed sassis peaga. Teadmatusega. Kaosega. Mulle tuuakse näiteks ainult minu kursavenna Markuse tehtud projekt sügissemestril, kes küpsetas leiba. Mis tähendab, et nii vabad käed ongi, et ma ei suuda seda isegi endale täpselt selgeks teha kui vabad käed. Võin maalida pildi või küpsetada leiba või laulda või ehitada maja. Teha, mis ma ise tahan. Kui öelda seda inimesele, kes on õrnalt öeldes stressis ja ka võib-olla depressioonis, et tee mis sa ise tahad, siis lõpuks see tähendab, et ta ei tee midagi.
Ma püüan olla mitte nii mustades toonides, sest tegelikult ei olegi asi ju üldse nii halb. Kui raske saab olla teha midagi, mida ma tahan teha. Ei saa ju! Ja võib-olla just see aitab mind, et ma saan selle välja elada siin. Kirjutades teile kui raske on mul rääkida siin oma olematutest ideedest olemas olevatele sõbralikele õppejõududele. PS! Nad vaatavad mind imelikult kui ma lambil hetkel naerma puhken.
Kommentaarid
Postita kommentaar