Kummaliselt palju sarnasusi leian Linzi ja Tartu vahel. Võib-olla ma üritan lihtsalt leida neid sarnasusi, et mul endal oleks enesetunne parem. Kuid ega ma ju ise ei ehitanud Ars Electronica Centerit, mis väidetavalt sarnaneb Tartu Ahhaa Keskusega, aga kuhu ma ei ole veel jõudnud, või eile külastatud Salonschiff Fräulein Florentine, mis sarnaneb Tartu Sisevete Saatkonna paadikesega. Neid sarnasusi võib veel leida. Eriti palju sarnasusi leian ma inimeste vahel. Väga paljud osakonnakaaslased meenutavad mulle juba kedagi mu tuttavat. Näiteks Linda, kes on pärit Lätist meenutab mulle järjest enam minu vanaema, kelle nimi on ka Linda. Hästi krapsakas ja toimekas, julge ja enesekindel, aktiivne ja armastab palju rääkida (võib-olla liigagi palju), mis vahel meenutab isegi mind eesti koolis. Soojad kallistused mu vanaemale!
Eile oli päev, kus otsustasin, et ei mõtle oma suurprojektile ja naudin lihtsalt reedet. Hommikul oli saksa keele tund, mis on mu lemmik tund. Tunnen end seal väga vabalt ja turvaliselt ning on väga lõbus. Ja pärast seda oli workshop külalisõppejõuga, kellega kohtusime põgusalt juba neljapäeva õhtul koolis õhtusöögil. Noormees on pärit Itaaliast Firenzest (kuhu ma ise tahaks ka lõpuks kunagi jõuda) ja on hoopiski tegelikult graafiline disainer - tuleb välja vist, et ka see eriala on siis ruumiline ja ruumis. Tundub loogiline, aga mis teeb kogu selle osakonna veel üldisemaks ja laialdasemaks minu jaoks. Igatahes jäin ma sinna workshopile saksa keele tunni pärast pool tundi hiljaks. Ja kui ma kohale jõudsin anti juba ülesanne kätte. Ja ma olin automaatselt jälle confused. Aga õnneks oli see tiimitöö ja ma sulandusin kuidagi moodi Šejla tiimi.
Olen saanud veel ühe toreda neiuga veidi lähedasemaks - süüriast pärit neiu Lama. Nii tema kui ka Šejla suitsetavad, kuid just suitsunurgas saab inimestega kõige kiiremini lähedastemaks ja rääkida asjadest, millest sa muidu vahepausi ajal niisama ei hakka rääkima. See on vana, kuid üpriski halb tõde, et suitsunurgas on kõige huvitavamad jutud. Nii koolis, tööl kui ka pidudel. Mis pärast on minust saanud passiivne suitsetaja. Olen on proovinud suitsu teha. Aga need korrad on lõppenud sellega, et pärast esimest mahvi, vaadatakse mulle tõsiselt otsa ja öeldakse "Sa ei tõmmanud õigesti, sa puhusid ju kohe välja" või ma hakkan lihtsalt köhima. Mul on mingi kiiks veel, et ma ei taha hoida tegelikult käes ei suitsupakki ega sigaretti ennast. Miski hoiab mind selle eest. Aga suitsetamise ajal tekkiv lõhn... see on mulle lapsest peale meeldinud. Aga mulle ei meeldi enam see pigilõhn, mis tekib pärast suitsetamist. Ma muidugi ei imesta kui lõpuks see, kes kopsuvähki sureb, olen mina mitte mu tossavad sõbrad.
Lama oli ka lõpuks see inimene, kes eile seletas mulle ära, mis on selle aasta teema, millega terve osakond ja workshopid tegelevad. Nimelt kliima soojenemine ja sellega tekkivad üleujutused üle terve maailma. Nii ka eilne workshop oli sellel teemal, täpsemalt, siis millised võiksid välja näha ujuvad riigid/linnad, kuhu saavad elama minna inimesed, kelle kodud on üleujutatud. Kuna ma olin poole ajast ikkagi teadmatuses, mis täpselt toimub ja mida tegema peab (kaalusin isegi koju põgenemist), siis võtsin siiski lõpuks meie tiimis kuulaja positsiooni. Ja lõpp hea, kõik hea. Keegi ei pahandanud, et ma midagi ei teinud.
Lama õpetas mulle kuidas Araabia keeles Grete kirjutatakse. Kuigi neil ei ole "G" tähte. Ja ma õpetasin teda eesti keeles teretama. Šejlat olen ka pisut õpetanud, näiteks "Ma armastan sind!" Lisaks sain teada, et Lama vend elab Soomes ja Lama oskab ühte sõna soome keeles: "Kiitos!" Kutsusin teda Eestisse, kui ta juhuslikult peaks jälle oma vennale soome külla minema. Kuigi olin päeva alguses suitsunurgas öelnud talle, et eestlased on kõige suuremad rassistid ja pagulaste vihkajad. Pigem usun, et ta julgeb tulla, kui seda, et eestlased muutuvad.
PS! Üks imelik asi juhtus veel. Ma ei maininud Lamale midagi sellest, et tahan tulevikus juuksuriks õppida. Ma lihtsalt näitasin oma vanu pilte, et millised mu juuksed olid aasta tagasi. Kui järsku Lama suvalisel hetkel küsis, et "ou kuule ütle, mis ma oma juustega peaks tegema?!" Minult on seda küsinud mõned mu sõbrad Eestist, aga ma olin eelnevalt neile öelnud, et tahan juuksuriks õppida. Kuigi mulle meeldivad praegused Lama juuksed, siis lubasin, et mõtlen esmaspäevaks välja, mis ta peaks tegema.
Eile oli päev, kus otsustasin, et ei mõtle oma suurprojektile ja naudin lihtsalt reedet. Hommikul oli saksa keele tund, mis on mu lemmik tund. Tunnen end seal väga vabalt ja turvaliselt ning on väga lõbus. Ja pärast seda oli workshop külalisõppejõuga, kellega kohtusime põgusalt juba neljapäeva õhtul koolis õhtusöögil. Noormees on pärit Itaaliast Firenzest (kuhu ma ise tahaks ka lõpuks kunagi jõuda) ja on hoopiski tegelikult graafiline disainer - tuleb välja vist, et ka see eriala on siis ruumiline ja ruumis. Tundub loogiline, aga mis teeb kogu selle osakonna veel üldisemaks ja laialdasemaks minu jaoks. Igatahes jäin ma sinna workshopile saksa keele tunni pärast pool tundi hiljaks. Ja kui ma kohale jõudsin anti juba ülesanne kätte. Ja ma olin automaatselt jälle confused. Aga õnneks oli see tiimitöö ja ma sulandusin kuidagi moodi Šejla tiimi.
Olen saanud veel ühe toreda neiuga veidi lähedasemaks - süüriast pärit neiu Lama. Nii tema kui ka Šejla suitsetavad, kuid just suitsunurgas saab inimestega kõige kiiremini lähedastemaks ja rääkida asjadest, millest sa muidu vahepausi ajal niisama ei hakka rääkima. See on vana, kuid üpriski halb tõde, et suitsunurgas on kõige huvitavamad jutud. Nii koolis, tööl kui ka pidudel. Mis pärast on minust saanud passiivne suitsetaja. Olen on proovinud suitsu teha. Aga need korrad on lõppenud sellega, et pärast esimest mahvi, vaadatakse mulle tõsiselt otsa ja öeldakse "Sa ei tõmmanud õigesti, sa puhusid ju kohe välja" või ma hakkan lihtsalt köhima. Mul on mingi kiiks veel, et ma ei taha hoida tegelikult käes ei suitsupakki ega sigaretti ennast. Miski hoiab mind selle eest. Aga suitsetamise ajal tekkiv lõhn... see on mulle lapsest peale meeldinud. Aga mulle ei meeldi enam see pigilõhn, mis tekib pärast suitsetamist. Ma muidugi ei imesta kui lõpuks see, kes kopsuvähki sureb, olen mina mitte mu tossavad sõbrad.
Lama oli ka lõpuks see inimene, kes eile seletas mulle ära, mis on selle aasta teema, millega terve osakond ja workshopid tegelevad. Nimelt kliima soojenemine ja sellega tekkivad üleujutused üle terve maailma. Nii ka eilne workshop oli sellel teemal, täpsemalt, siis millised võiksid välja näha ujuvad riigid/linnad, kuhu saavad elama minna inimesed, kelle kodud on üleujutatud. Kuna ma olin poole ajast ikkagi teadmatuses, mis täpselt toimub ja mida tegema peab (kaalusin isegi koju põgenemist), siis võtsin siiski lõpuks meie tiimis kuulaja positsiooni. Ja lõpp hea, kõik hea. Keegi ei pahandanud, et ma midagi ei teinud.
Lama õpetas mulle kuidas Araabia keeles Grete kirjutatakse. Kuigi neil ei ole "G" tähte. Ja ma õpetasin teda eesti keeles teretama. Šejlat olen ka pisut õpetanud, näiteks "Ma armastan sind!" Lisaks sain teada, et Lama vend elab Soomes ja Lama oskab ühte sõna soome keeles: "Kiitos!" Kutsusin teda Eestisse, kui ta juhuslikult peaks jälle oma vennale soome külla minema. Kuigi olin päeva alguses suitsunurgas öelnud talle, et eestlased on kõige suuremad rassistid ja pagulaste vihkajad. Pigem usun, et ta julgeb tulla, kui seda, et eestlased muutuvad.
PS! Üks imelik asi juhtus veel. Ma ei maininud Lamale midagi sellest, et tahan tulevikus juuksuriks õppida. Ma lihtsalt näitasin oma vanu pilte, et millised mu juuksed olid aasta tagasi. Kui järsku Lama suvalisel hetkel küsis, et "ou kuule ütle, mis ma oma juustega peaks tegema?!" Minult on seda küsinud mõned mu sõbrad Eestist, aga ma olin eelnevalt neile öelnud, et tahan juuksuriks õppida. Kuigi mulle meeldivad praegused Lama juuksed, siis lubasin, et mõtlen esmaspäevaks välja, mis ta peaks tegema.
 |
| Mina ja Lama |
 |
| "Sisevete saatkonnal" |
 |
| Lama, Šejla ja mina |
Kommentaarid
Postita kommentaar