Eestlased Pariisis

Olen nüüd Prantsusmaalt, Pariisist tagasi. Nelja päevane reis. Esmaspäevast neljapäevani. Täna on reede ja olen tagasi kodus - Linzis. Tagasi argipäevas. Või kas ikka olen? Kuus masendavalt rasket nädalat oli läbitud enne kui Pariisi sõitsin ja kohtusin oma eesti koolikaaslastega üliõpilasesindusest,  kooli rektori ning prorektoriga. Umbes reisi keskel tõstatas Maryliis õhku küsimuse, kas me elaksime ükskõik kus, kui see oleks võimalik. Siiani olen teadnud, et minu vastus on, et Eestis ja ainult Eestis ja küsimuse peale miks, olen vastanud lihtsalt, sest see on mu kodu. Reisi lõpus, Linzi jõudes leidsin parema vastuse - miks Eesti. Tegelikult pole ju oluline, kus ma elan - sest hetkel tunnen, et Linz on kõige turvalisem koht, kus hetkel olla saan, sest mul pole muud varianti väga. Samas võin elada Pariisis, Londonis, New Yorgis, New Delhis, Melbournes, Kairos või Paides- ühesõnaga ükskõik mis linnas. Aga asukohast olulisem on mulle, kes on minu ümber ja mis keeles ma saan enda mõtteid ja tundeid väljendada. Ja selle tunde sain ma kätte Pariisis olles- vahetpole, mis riiki ja linna me oleks üliõpilasesindusega külastanud - ma oleks ikkagi tundnud end õnnelikuna ja mugavalt - sest mu ümber on inimesed, keda ma tean ja kes mind mõistavad ja kelle seltskonnas saan end vabalt väljendada - emakeeles. Ja nüüd tean, et ma ei igatse niivõrdväga kodu, vaid inimesi, kes mind paremini mõistavad. Sõpru, kes mõistavad miks ma käitun just nii nagu ma käitun, sest see on ju lihtsalt Grete.

Nii aga siis nüüd Pariisi reisi lühikirjeldus päevade kaupa.

Siiriga Pariisi nautimas. (Pildi autor Laura)

Esimene päev
Päev algas vara. Kell kolm öösel. Olin magada saanud vaevu neli tundi. Imelik suurt ärevust väga ei olnud. Teadsin, et rong sõidab lennujaama ja seal pean passima viis tundi. Lennuki sõit ei ole ka enam miskit erilist. Nagu esimestel kordadel kui lennukiga sõita sain. Ja eks lennuk ongi väga mugav transpordivahend. Tüütu on ainult kogu see muu jura selle juures - kontrollväravad. Ja hetkel ainuke transpordivahend, kus ma jään minuti pealt magama kui istmele potsatan. Pariisi lennujaam on hiigel suur ja tal on 3 terminali. Mina maandusin teises aga eestlased esimeses. Kohtusin nendega minu terminalis. Polnudki nii veider kümne eestlasega mingis suvalises lennujaamas kohtuda. Küsimusi oli muidugi terve reisi vältel, et ikka kuidas läheb, kuidas meeldib ja kas igatsen koju ka. Pidime alguses plaanide kohaselt sel samal õhtul ka kohe esimest muuseumit külastama, aga kõik olid surmväsinud, et kohe imelist kunsti imetlema ja seedima hakata. Aga linnas jalutamiseks oli ilm imeliselt vihmane, niiske ja jahe. Kena combo. Aga lõpuks mõtlesime ikkagi mõned lähemad kaltsukad üle tšekata.

Pariisis on rohkem jalkalaudu kui terve Austrias kokku.
Pariisi ühes söökla moodi söögikohas. Teised: "Noh Grete toome sinu asjad siia, saad siin laua all magad"

Tänavakunst. Neid värviringe oli päris mitmes kohas.

Ühe second handi vaateaken

Mina kaltsukas- suutsin olla nii tugev, et ei ostnud ühtegi riideeset. (klõps Siirilt)

Vaade ööbimiskohast väljudes- prantsuse rõdud

Teine päev

Päev algas kohutava kurgu ja kõrva valuga. Eilne päev oli teinud oma töö. Neelamine oli keelatud. Ilm oli veidi soojem ja parem kui eile. Vihma ei sadanud. Päev algas ekskursiooniga surnuaeda Viiralti haua juurde ja Mesipuu maja juurde. Surnuaed oli eriline aga igav. Lihtsalt suured hauakivid tihedalt üksteise kõrval. Saime tead, et sinna saab endale hauaplatsi ka osta, aga ei tundunud väga hea diil - 10 aastat kopitada kivide vahel ja siis omakesed peavad sinu tagasi talitama kusagile mujale ja siis maksma selle eest üle 6000 euri. Linnas ringi kõndides saime teada ka, et peab hoolsalt vaatama nina ette maha, sest igale poole on poetatud väikseid miine koerte poolt ja koerteomanike poolt, kes ei tea, mis on tänava korrashoid. Edasi oli igalühel vabagraafik. Mõned meist suundusid tarbekunstimuuseumisse, pooled maalikunsti vaatama. Mina valisin tarbekunsti, kuid parim näitus sealt oli moekunst. Ülejäänud oli tuimalt igav antiikmööbel või arusaamatu ehtekunst. Aga õnneks Prantsusmaal on alla 26aastastele kunstitudengitele kõik muuseumid tasuta. Pärast seda tahtsime näha ka modernset kunsti, kuid seal oli püsinäitus just suletud, seega suundsuime Pariisi olulisema punkti poole - Eiffeli torn. Mõned pildid ja väsimus oli juba jalgades. Mõtlesime, et niikuinii ei jõua kogu Pariisi läbi trööbata, aga õnneks oli lihtne lahendus sellele probleemile- vaateratas. Kaks vaimustavat ringi ja pärast seda võis nautida karamellivahvlit, mille lõhnad vaateratta tippu ära oli tunda. Õhtul hostelis väike vein ja kurgutabletid Lauralt. Öö lõppes meil kahekesi Sandraga kell kolm öösel. Kummalgi polnud tahtmist veel magama minna.

Surnuaed

Miinid

Kui rektorist tehakse pilti

Klõps Sandralt

Võib vist ka vabalt mannekeeniks hakata

Leidsin ühe maali tervelt näituselt, mis meeldis

Klõps Siirilt

"Teeme nüüd midagi ägedat!" Siiri, Priit, Laura, mina

Nike reklaam (pildi autor Priit)

Vaaterattal

Siiriga Pariisi nautimas. (Pildi autor Priit)

Kolmas päev

Ees oli kõige raskem päev. Me kõik teadsime, et meid ootab ees kaks hiigel suurt muuseumit- Pompidou ja Louvre. Sai õnneks veidi kauem magada ja õnneks Laura kurgutabletid olid võtnud ära mu kurgu- ning kõrvavalu. Pompidous kahjuks pidin põhimõtteliselt jooksma läbi, aga õnneks alustasin korruselt, mis oli väga põnev ja huvitav. Aga juba teine korrus oli minu jaoks puuga pähe. Kuigi korrusel olid maailma kuulsad kunstnikud - Kandinskyst Malevitšini (must ruut jäigi nägemata, sest ei jaksanud enam kõiki korruseid läbi käia, hiljem sain teistelt teada, mis kõik mul veel nägemata jäi). Pärast seda tegime ühe purksipausi ja saatsime rektori hotelli puhkama, kes oli terve reisi aja vältel väga tõbisenäoga. Ning siis suundusime Louvre. Vahemärkusena- just kõige tihedamal päeval otsustas ilm olla imeliselt päikseline ja soe. Louvre´s aga otsustasime Siiri ja Markusega kolmekesi joosta see maja läbi. Tehes mõned istumispausid ja Mona Lisaga selfie. Meil kulus 5kilomeetrit ja poolteist tundi. Kui olime juba muuseumi suveniiripoes. Kus juures ma ei ostnud peale makroonide ühtegi suveniiri. Tundus mõtetu osta üks odav eiffeli võtmehoidja või mona lisa mängukaardid. Õhtusöögile oli meid kutsutud rektori ja prorektori poolt ühte restorani. Kus pakuti meile prantsuse maitseid kahes erinevas eelroas, kahes erinevas pearoas ja kahes erinevas ülimagusas magustoidus. Selleks päevaks oli ka kohale tulnud meie kunstiajaloo õppejõud ja otsustasime, et küsime talt küsimusi, mis meil veel arusaamtuks jäi muuseumeid külastades. Kuid õnneks tundus, et Kristina on meid hästi harinud, ta vastused olid samad, mis me oma targa pea või googlega olime juba leidnud.

Õhtu lõppes jälle hostelis veinitades, sest meil oli seda liiga palju kokku ostetud.

"Üks ja kolm tooli"

Mõned maalid jäid ülesse riputamata?

Klõps Lisannilt

Sandra ja Lisanniga rääkimas kunstist (klõpsas Markus)

Kiired mõttevahetused äsjasest külastsusest Pompidous koos Laura, Gertrudi, Siiri ja Gerdaga, kaamera taga Markus

Pompidou

Sööme burxi (Laura, Gerda, Siiri, Maryliis, Markus)

Notre Dame ja Laura

Kohustuslik Mona Lisa (kaamera taga Markus)

Siiri loeb hambad üle

Teeme näo, et saame aru. (by Markus)

Lisann ja Siiri on valmis lahkuma. Ootame teiste järel!

Neljas päev

Kojusõit. Metroo. Rongijaamas makroonide shoping. Rong. Lahkuminek rongis. Kõige kurvem osa. Ma ei oleks osanud arvata, et see nii valus on. Sest sel hetkel tabas mind karm reaalsus. Ma ei saa enam eesti keelt rääkida. Ma ei tundnud kadedust, et nad Eestisse sõidavad. Aga tundsin kuidas ma ei taha rääkida teises keeles. Ma lihtsalt ei viitsi. Kolm kuud. Lennukisse jõudsin ka õnneks õigel ajal, mis siis et passisin vales väravas, sest piletil oli kirjas 56, aga kui boardingu ajaks polnud ikka veel keegi selle värava juurde uksi avama tulnud, siis sain aru, et vist olen vales kohas. Aga noh ma jäin passima kuidas kolm meest jalkat mängivad seal vale värava juures. Kogusin ennast päris mitu minutit, et minna küsima kas võin ühineda. Kui lõpuks kogunud olin, siis lõpetasid nad mängimise. Well. Viinis oli isegi juba täitsa kodune tunne ja noh Linzi jõudmisest ma parem ei räägigi. Tundsin end jälle turvaliselt võrreldes Pariisi liikluse ja rahvahulgaga.

Täna käisin juba korra koolis saksa keele tunnis ja õnneks oli ülisuper tund. Õppejõud on ka mega nooruslik ja chill. Poole ajast olime tänaval ja võtsime päikest. 

Vist oli hea käia vahepeal ära ja näha sõpru. Parem versioon kui oleks päris Eestisse kohale läinud, see oleks emotsionaalselt raskem olnud mulle. Aga nüüd on kindlam enesetunne siin koolis lõpuni käia.

Armastust ja päikest Pariisi reisikaaslastele!