Oma tuba

Eile kolisin külalistetoast oma (Juli) tuppa - vedelesin kella kaheni voodis ja ootasin, millal Venezuela kutt välja kolib, et saaks natukenegi asjalik olla. Kell kolm endale müslit kaussi valades, torises David, et kuramuse Erasmuse tudengielu, magavad koguaeg ja midagi ei tee. Ta valmistas endale juba lõunasööki ja ka Florian oli töölt tagasi ja sättis end millegi (kellegi) jaoks. David üritas talt välja peilida, kas lähme täna välja ka või mitte, kuid Florian eiras teda. Mõne aja pärast saime ka aru miks, sest korterisse astus tema külaline. Armas, vaikne ja vaoshoitud noormees. Nime ei mäleta, sest ta pomisedes ütles selle mulle ja ma olin sel hetkel ka ametis just toa ümberkolimisega. Oleme Davidiga siiani segaduses, aga samas elevil. Jätsime nad kööki kokkama, ise põgenesime oma tubadesse.

Nautisin oma uut tuba ja paigutasin taimi ühelt kohalt teisele, et nad kõik ikka valgust saaksid. Kõige suurem taim pidi kuuaega olema pimedas koridoris, sest Venezuela kutt (nagu te aru saate, siis ma ei tea tema nime ka) oli ta sinna tõstnud. Ju siis ei mahtunud taim tema suure egoga ühte tuppa ära. Igatahes nüüd on taim jälle omal kohal ja saab jälle elada. Nautisin uut tuba ja mõtlesin, et huvitav kas David läheb täna välja või mitte, sest ta juba paar päeva räägib, et Gretel saab laupäeval nädal täis, et siis peaks ikkagi midagi ettevõtma. Astusin enne kella kaheksat toast välja samal ajal astus ka David ja ütles et tahtiski just minu juurde tulla küsima, kas ma ei tahaks koos temaga ühe kohvik/baar/näitusesaali sünnipäevale minna. Olin küll juba unine, aga seda ma ju tegelt ootasingi, et ta küsiks. Ainuke küsimus kas ka Florian ja tema kaaslane tahavad joinida. Ei, nad hakkasid jälle kokkama. Jätsime nad õhtusööki nautima, ise terve tee muhelesime, et küll on ikka armsakesed. David tõlkis mulle, mida nad köögis rääkisid. Ja see tundus selline algjärgus sõprus olevat. Üksteise tundma õppimine.

Sünnipäeva pleiss oli kena. Minu suurimaks üllatuseks oli performance´d ka kavas, eestis ma pole veel käinud ühelgi õhtusel üritusel/peol, kus oleks performance kavad. Kolmest kahte me nägime ja need olid väga inspireerivad ja kuna ruum oli väike ja jahe, olid mõlemad performance´d väga intenssiivsed. Ei oska hästi seletada. Väga kontaktis vaatajaga. Näiteks esimesel, kus esinesid mees ja naine väga läbimõeldud ja intenssiivse tantsukavaga, üpriski lõpu poole kükitas naine täpselt minu ette, vaatas mulle sügavalt silma ja rääkis oma teksti (ma ei mäleta enam mida ta ütles, võib-olla sellepärast, et ma olin veidi ehmunud), aga see oli kaasahaarav ja tõesti, väga inspireeriv. Pärast naine vabandas mu ees, et ta nii järsk ja ründav oli, kuid ma arvan, et ta poleks pidanud vabandama, sest ma olin sellest nii vaimustunud ja kas see mitte polegi üks osa performance´st? Jõuda inimeseni/inimesteni ja neid kõnetada.

Pärast bändi ja viimast performance´t jäi kuidagi peosaal väga tühjaks ja ma olin ka mega unine (mulle tundub, et seda teeb hele õlu). Kuid Davidi näost nägin, et koju ei tohi küll veel minna. Seega suundusime alguses tema pakutud baari nimega Solaris, mis nägi välja nagu väike Shooters (ei, aitäh) ning siis suundusime minu pakutud pubisse (ma polnud seal käinud, aga Jens näitas meile mööda minnes seda, kui Akvariumisse läksime). Vahepeal, aga möödusime klubist, mis meenutas mulle Maasikat (40-50 aastased üles mukitud naised ja 18-20 aastased noormehed). Smaragd meenutab suurtsuurt Mökut, kui Mökul oleksid ka seinad punased mitte mustad. Peoruum on all, mitte üleval nagu Genis (Genialistide Klubis), aga seal me ei käinud. Ühe õlle ära joonud, kõik soolapulgad ära söönud suundusime koju.

Keskplatsile jõudes nägi David trammi ja hakkas jooksma. Täpselt tema nina all, aga tramm sulges uksed ja sõitis minema. David, aga ei andnud alla ja hakkas järgi jooksma, öeldes mulle ainult, et me võime jõuda joostes järgmise peatuseni ja saada trammi peale. Ma jäin temast kõvasti maha, aga polnud viga, sest ta jõudis ainult trammi "saba" puudutada, kui see jälle edasi sõitis ja kurva Davidi maha jättis. Ma komberdasin ka lõpuks temani ja siis hakkas hala - nüüd peab jalgsi koju kõndima ja ta neli õlu lahtuvad kõndides ära ja mis mõte oli siis üldse juua jne. Mina samal ajal nautisin seda täiega, et jee saan jalutades koju kõndida ja oma 2 õlle maha kõndida. Lohutasin teda, et homme ta vanaema sünnipäeval on tal parem olla. See ei lohutanud teda väga. Aga ma vähemalt üritasin. Enne koju jõudmist arutasime, kas külaline jäi Floriani juurde ööseks või mitte. David arvas, et mitte, ma arvasin, et jäi... mul oli õigus.

David: "gossip! gossip!"

PS! Õpetasin uue sõna Davidile eesti keeles.
David koduteel küsis: "Kuhuu me läehemee?"
Grete vastas: "Kojuuu!"