Esimesed koolipäevad

Kolmas koolipäev. Istun. Ja ootan. Ma arvan, et poster on valmis. Aga peaksin õppejõule ka näitama. Kuid ma pole väga aktiivne järjekorda võtma.

Nädalane workshop - protestplakat (kirjutasin selle sõna praegu saksa keeles mitte eesti keeles). Kõik need kolm hommikut olen läinud suure hirmuga ja süda on olnud väga paha. Aga tegelikult ei ole põhjust muretsemiseks siiani olnud. Loeng on küll saksa keeles, aga vajadusel on lõpus õppejõud mulle tähtsama osa inglise keelde ära tõlkinud. Tudengid on mega sõbralikud ja abivalmid, õppejõud ka. Erinevus eestis ja siin. Kui Eestis me tudengid ei lähe kohe (kui üldse lähme) Erasmuse tudengiga rääkima, siis siin tulevad kõik, ilma abi palumata, abi ning ka seltskonda pakkuma. Parim näide kui üks neiu, kes on pärit Bosnia ja Hertsegoviinast tuli ekstra minu juurde ja küsis kas ma suitsule ei taha tulla, kuigi ma polnud ühtegi sõna temaga vahetanud. Jah, ta pole ainus, kes õpib siin (magistrit), aga pole pärit siin. Olen tuttavaks saanud ka ühe läti neiuga, kes on vist juba terve igaviku siin õppinud (enne ruumidisaini õppis maali), lisaks veel üks hiina neiu. Erasmusega on siin, aga pikemalt olnud juba kui mina, üks vene neiu ja üks teadmata riigist neiu.

Kool on nagu kool ikka. Ehk siis nagu kunstikool. Tund ei alga täpselt kell 10. Inimesed istuvad ja lösutavad kuidas tahavad. Joovad kohvi, teed ja söövad saiakesi. Erinevus on, aga protsessis. Iga hommik peab seinale riputama oma kolm kavandit ja kõigile rääkima sellest ning küsima arvamust teistelt. Tartus me pigem vaikselt individuaalselt pomiseme midagi õppejõule oma ideest ning ainuke, kes arvamust avaldab on õppejõud, mis tähendab, et ainult üks isik mõjutab su lõpptulemust. Kuid siinne protsess annab võimaluse arutelule ning suuremale arengule. See ei ole tartu kooli maha tegemine, vaid idee andmine. Lisaks on kogu protsess ka palju kiirem, Kuna iga hommik on vaja juba uusi kavandeid.

Esimene koolipäev oli eriti kaootiline minu jaoks. Pidin kell 10 koolis kokkusaama ühe osakonna töötajaga. Siiani ei tea ma, kes ta täpselt on, aga lootsin, et ehk aitab ta mul tunniplaani kokku klopsida. Jõudsin 5min varem kohale, tema kabineti ukse taha. Astusin sisse ja tutvustasin end. Ta ei tundunud sellise näoga olevat nagu oleks ta oodanud mind. Küsis saksa keeles, kuidas ta mind aidata saab ja kui ta mu küsivat nägu nägi, sai aru, et peab rääkima inglise keeles. Inglise keel oli tal sama kasin kui mul (salaja loodan, et tal natuke halvem veel). Küsisin, et suurim mure on tunniplaan, pärast seda ta viis mu stendi juurde, kus olid kõikide nädalate tunniplaanid välja prinditud. Üks mega värvilinekirjumirjupudrujakapsas valitses seal. Tegin telefoniga kõikidest nädalatest pildid ja püüan nüüd lähimate päevade jooksul välja selgitada, mis seal toimub.

Kuidas selle workshopini jõudsin? Onu küsis mingilt teiselt naiselt saksa keeles, et kas praegu ka toimub midagi ja tuli välja, et kohe algab üks nädalane workshop. Viipas suvaliselt käega, et näe seal, kus see avatud uks on. Ja oligi kõik. Nii kodune tunne tuli. Kaootilisus Austria versioonis. Unustasin õppejõule kohe alguses öelda, et ei mõista saksa keelt. Kuid tunni lõpus selgus, et ma polnud ainuke. Kas midagi aru ka sain? Ja, a little bit, nagu ma siin teistele tudengitele ütlen. Aga noh 100% kindel ei saa olla, et tegelikult ka natuke aru saan. Niikaua kui jutu juurde näidatakse ka midagi visuaalset + kehakeel, siis on OK.

Mõningad tähelepanekud:

Poes - lint, kuhu inimene asetab oma ostud, lõppeb müüja juures. Mis tähendab, et pärast piiksu tegemist pead need kiirelt kohe kotti või korvi pistma, sest ega seal mingit lauapinda pole. Kui korvi paned, siis on akende juurde tehtud aknalauad, kus saad siis rahulikult need kotti pista. Mis tähendab, aga seda, et ma käin iga päev poes, sest ma ei ole nii kiire, et kõiki asju kohe kuhugi ära panna.
Kaardimakse - enne uut nädalat sain kaardiga makstud nii nagu tavaliselt, pistad kaardi automaati, toksid parooli ja done. Uuest nädalast järsku on müüjad avastanud, et minu kaardiga saab teha viipemakset (minu teada ei saa, sest ma tean, et ma võtsin linnuksese viipemakseloa eest ära, kui see moodne viibutamine eestisse jõudis). Kuid nüüd olen viipega maksnud juba kahes kohas. Tundub kahtlane ja kannan nüüd sularaha kaasas.
Austria keel - austrialased ütlevad nagu soomlasedki "jaa" asemel "joo". Esimene kord kuulsin seda lennukis ja alguses arvasin, et soome mehed. Räuskasid ja naersid ka kõvasti nagu soomlased. Aga ülejäänud keel oli nagu saksa keel ja nende pusadel oli kirjas Austria. Nüüd hiljuti küsisin Davidilt, et kas tõesti austrialased ütlevad nii. Joo, ütlevadki, joo. Ütlesin Davidile ja Florianile, et soomlased (võib-olla ainult mina soomes) ütlevad "Joo, küllä!" Nüüd Florian ütleb nii.

PS! Lõpuks tuli õppejõud ja ütles, et mega super poster. Paar millimeetrit vaja liigutada ja ongi valma! Ofc ma olen ju graafilist disaini õppinud. :D