Kuus tundi tagasi olin kuri ja näljane, näljane ja kuri. (Mulle meeldib, et inglise keeles on need kaks sõna väga sarnased: hungry / angry) Ja olin koduteel valmis kõik oma viha ja näljasuse blogisse valama. Kuid nüüd on kõht täis ja viha ununenud. Sellega koos ka ununenud, mida ja millest ma siis üldse tahtsin kirjutada...
Täna pidi esimene loeng algama kell 9. Jõudsin veerand kümme, kohale jõudes sain aru, et jooksmine oli asjatu... Nimelt täna oli koolis Open Day ehk siis lahtisteustepäev, mis tähendas, et kõik oli kaootiline ja segane minu jaoks (ainult minu jaoks ja võibolla natuke Šejla jaoks), sest teised teadsid täpselt, kus ja mis täpselt toimub. Esimene loeng jäi ära ja teine oli poole lühem. Selle asemel mõned tegid yogat ja nuudleid...Istusin, siis mina rahulikult loengus, kus räägiti saksa keeles, Berlini ühes väiksest kinnikasvavast järvest. Tahavad mais sinna midagi ehitama minna, aga kas ma sain aru mida? Eip. Ma lihtsalt värisesin ületerve keha kohvilaksus ja kriblasin niisama märkmikusse midagi. Järsku aga oli David mu seljataga viskas mu ette Open Day voldiku ja näitas näpuga ühele kindlale workshopile, vuristas midagi inglise keeles ja juba oli kadunud. Kuna kõik käis nii kiirelt ja ootamatult, siis ainuke sõna, millest aru sain oli "Estonian". Voldikul oli kirjas, et kell 13 algab workshop, mida juhendab eestlane. Täpsemalt siis Tartu Kõrgema Kunstikooli maaliosakonna õppejõud Heli Tuksam. Ma olin väga üllatunud. Jahmunud. Ja oleks heameelega kohe tahtnud joosta loengust minema ja leida üles inimene, kellega saaks normaalselt emakeeles rääkida. Millegi pärast avasin pärast seda kohe oma meilboxi, ja nägin et ka eesti kooli välissuhetejuht on mulle meili saatnud infoga, et Heli on täna Linzis. Ja kohe pärast selle meili lugemist saatis imeväel Heli mulle sõnumi, et ootab mind worshopile ja soovib mu osakonda ka näha. Jälle mingid juhused?
 |
| altpoolt kolmas rida |
Kell 13 istusin Heli workshopil ja kuulasin eesti kõige tuntumaid folkmuusikute lugusid. Trad Attack, Mari Kalkun, Curly Strings, Ewert And the Two Dragons, Ulthima Thule, Mari Pokinen. Avastasin, et ma ei oska eesti keeles ka enam rääkida. Ei oska enam eesti keeles ka sõnu õigesse järjekorda seada. Poolteist tundi nautisin Eestis ja siis pidin tagasi oma osakonda jooksma (minu osakond asub teises hoones... 500m eemal). Kohtun Heliga homme uuesti ja näitan talle oma osakonda ja hoonet.
Algas teine loeng. Teised olid vahepeal nuudleid söönud kui mina ära olin. Seega ma olin natuke näljane ja kurb, et ei saanud süüa. Kohvilaks oli vaibunud. Teine loeng, see kõige olulisem. Aga, mis on mulle SUUR peavalu. Veel toredam, et täna räägiti ainult saksa keeles. Ja natuke oli nõus mulle tõlkima üks õppejõud, kes seisis mu kõrval ja sai vist aru, et ma mitte midagi aru ei saa. Hiljem enam mitte, aga Šejla lubas mulle kõige lõpus lühikokkuvõte teha. Mingid reisid ja projektid, aga ma olen nagu mingi üksik pisike paadike seilamas üle suure ookeani, aga kompass on kukkunud sügavale ookeani põhja. (tegelt vist nii kurb seis ei ole...veel...) Vahel tuleb õnneks üks ilus, tark ja meeldiv merineitsi ning juhatab teed (Šejla). Kogu suur mure seisneb selles, et üks väga tohutult important loeng (Šejla jutu põhjal) on neljapäev pärast vaheaega. Aga minu suureks rõõmuks olen mina siis Pariisis. Aga ma lohutan end... kui mul on valida kas Pariis või mingi loeng, kus ma pean eelesitlema oma semestri lõppprojekti, siis muidugi ma valin Pariisi. Kamoon.
Ja nii ma siis olingi kurb ja õnnetu ja NÄLJANE. Koju jõudes keetsin Floriani kartulitest endale mingi roa kokku ja sõin, et rahuneda. Siis tuli Florian ja andis mulle veel mango jäätist + sain oma mure talle ära kurta. Ta oli minuga samal meelel, et Pariis enne kõike!
Ma lohutan end sellega ka, et erasmuse tudengil on rohkem vabadust ja ehk antakse talle andeks tema rumalused ja lõbureisid.
 |
| osakonna külmkapp |
 |
| tavaline loeng |
 |
| eilne kolme tunnine kätetöö. ärge küsige. õppejõule meeldis. non-space |
 |
| Open Day - pildil meie osakonnajuht Ton Matton |
 |
| vähemalt paistis täna päike |
Lugesin täna terve päev ühte artiklit (mis ei tähenda, et ma olen aeglane lugeja, vaid koguaeg tuli midagi ette). Artikkel rääkis armastusest ja petmisest, haiget saamisest ja soorollidest, aga antud lõik on mu lemmik, see võtab väga hästi kokku kogu minu põhjuse, miks ma naeratan (naeran) palju.
https://www.muurileht.ee/tunnete-okonoomika/
 |
| Andres Maimik, Müürileht |
Kommentaarid
Postita kommentaar