Otse põhisisu juurde

?Tartu2?

Juba sain eile pahaseid kirju, et kuhu postitus jäi (tegelt ainult emme küsis...)

Eile oli päev, mil ma kohtusin teiste Erasmuslastega . Jään vastuse praegu võlgu, et kui palju meid on. Ütleme, et 12. Esimene, kes minuga rääkima tuli on briti neiu. Särtsakas igas mõttes - helesinine karvane mantel nagu mul tumeroheline, aga mis jäi Eestisse, ning särtsrohelised juuksed. Ja inglise aktsendist ma rääkima ei hakka. aahhh. Teine kellega rohkem juttu puhusime ja kohvitasime pärast esimest tutvusPÄEVA lõppu on sakslane Simone. Simonega on veidi lihtsam minusugusel juttu rääkida, sest ta on rahuliku ja tõsiseloomuga. mega nummide lokkidega. Veidi ka meist teistest vanem, aga mitte palju.

Meile tutvustati ka meie "student assistant" Jensi, kes õpib (vähemalt peaks õppima) samal kursusel, kus minu korterikaaslane Davidki, kuid David ei tea kas ta ikka õpib või mis ta teeb. Ehk siis Jens on üks eriline kuju. Ning temaga oli meil kokkusaamine kokkulepitud ühes austria restos kooli lähedal kell 19. Vahepeal, aga vaatasin veidi ringi Linzi peatänaval nimega Landstrasse. Ilm oli kohutav. Järsku läks väga külmaks, tuuliseks ja lausa tuiskas lund näkku, mis oli väsitav. Kui kuju jõudsin oli õhtusöögini 2,5 h aega. Pea valutas. Ja oli tunne, et lasen selle õhtu üle. Terve päev oli mul väga halb olla kuna see inglise keel on siiani suur peavalu mulle (hädalda võib. ja te võite küsida: "Mis ronisid siis sinna kui keelt ei valda?")

Ei, lõpuks roomasin voodist välja sõitsin trammiga jänest ja jõudsin kell pool kaheksa kohale. Tublid erasmuslased olid juba platsis. Esimese joogigi tellinud. Alguses ehmatasin ära, et wow....süüa ei saagi või (vahemärkus: polnud terve päev peaaegu mitte midagi söönud)? Võtsin ühe veini ja lootsin, et ehk keegi ikka kunagi tahab tellida midagi... Mulle meeldib, et kohvikus ja restoranides väga tihti tuuakse vett joogi kõrvale. Nii cappocino kui ka veini kõrvale. Istusin ühe mega armsa Rumeenia tüdruku kõrvale ja vastas istusid kaks columbialast- tüdruk ja poiss. Veidi ajab mind närvi (naeran vaikselt pihku), et nad kõik vinguvad ilma üle. Kes lõdiseb nagu haavaleht kui õues on -10kraadi ja kes vihkab lund. Noo kurat. Te pole õiget külma tundnud ja õiget lund näinudki! Aga ma ei tee neile seda heameelt, et öelda neile, kui külm Eestis on (tegelt tegin).

Jensist- kui mina kohale jõudsin tundus mulle kohe, et ta natuke juba purjus. Hiljem kui me lõpuks kõik ikkagi söögid endale ette tellisime, oli tema ainuke, kes ei tellinud. Kui teda sellepärast veidi altkulmu vaatasin, seletas, et ta juba enne meiega kohtumist käis sõpradega söömas (loe: joomas). Pool õhtut rääkis ta kahe tšehhi tudengiga tšehhi keeles ja me teised olime sellest veidi ärritatud, kuna me ei saanud mõhkugi aru. Kui lõpuks kogu seltskonnaga jõudsime ühte underground baari nimega "Akvaarium" (kus ei ole ühtegi akvaariumit), siis korea neiu küsis mult, et kas ma saan aru, mida nad räägivad (ta küsis nii, sest ma naersin nende jutu peale - Grete naerab siis kõige rohkem kui ta mitte midagi aru ei saa). Veidi olin kade, et nad saavad rääkida ema keeles, aga mina ei saa!

Lahkusin põhimõtteliselt üksinda. Tšehhi kutt küll proovis mind ära rääkida, et oleksin veel 20 minutit, siis saame koos trammiga minna, kuid ma eelistasin minna kohe ja jalgsi. Kesklinnast koju on umbes 30 minutiline jalutuskäik. Ja see oli imeline. Mulle meenus Tartu ööd. Mil lahkun Pirogovist karlova poole. Kõnnin mööda peatänavat (Tartus Rüütel ja Küüni) ja enne koju jõudmist on mäkke tõus, siin veidi järsem kui Karlovas. Aga see jalutuskäik oli väga kodune ja turvaline ja tartulik. Vielen Dank!

PS! Tegelikult tahaks palju rohkem kirjutada, aga lihtsalt ei jaksa. Ja ei oska.


Meile tutvustati Austria toitu - liha ja sai. Üldse mitte tervislik. Grete otsustas pärast seda taimetoitlaseks hakata.



Simonega kohvikus.  Hauptplatz. Vasakust majast järgmine maja on linzkunstuniversität.

Landstraße





Linzi kook

Linzi suurim kirik. Vist ka Austria suurim kirik.

Palju kerjavaid mustlasi, kelle eest ära jooksin.

Landstrashe öösel. Hetk kui sain aru, et olen kodus.

PÄEVAL


ÖÖSEL
Teisel pool Doonau´d. Otse ees linzkunstuniversität.

Siin koolis ka lauajalka. Ojee!


Tänks Vera Modale peegli eest. Pidin näitama kui mustas ma ringi käin. Veits gothi tunne.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis on sinu hobid?

Kõige vihatum küsimus. Millega sa vabalajal tegeled? Mis on su hobid? Iga kord kui seda minult küsitakse, siis on tahtmine lüüa küsijale valus kõrvakiil, õnneks suudan vaos hoida, põrnitsan vaid kurja ning vihase näoga ja vastan: "Hobid... mul ei ole hobisid." Paar minutit hiljem, rahunen maha ja mõtlen vaikselt oma peas, aga Grete, issand, appike, kas sul tõesti pole ühtegi hobi. Millega sa siis tegeled vabalajal? Kas sind tõesti miski ei huvita? Kas tõesti oled nii igav inimene? Istud vabalajal kodus ja lööd niisama aega surnuks? Vahest on tunne, et jah, muuga ei tegelegi kui aja surnuks löömisega. Kuid... mõned huvid mul siiski on. Mis mulle tunduvad nii iseenesest mõistetavad ja normaalsed. Kuni selle hetkeni, kui kohtun inimesega, keda see üldse ei huvita ja on shokeeritud, et miks ma sellest nii vaimustuses olen. Kunst vist pole mulle kui hobi. (Pilt Linzi hiigel suurest kunstipoest) Esimene. Teater ja näitlejad. Lapsest peale lemmik tegevus. Õppida selgeks kõik...

Eile Viinis shoppamas

Aeg siin hakkab käest libisema. Hirmuga mõtlen, kui välk kiirelt nädalad mööduvad ja kohustused, mida olen mõelnud, et PEAN tegema, olid nimekirja lisatud juba mitu kuud tagasi. Nagu näiteks firma raamatupidamine ja aastaaruanne või suveks praktikakoha otsimine/leidmine. Kui enne ootasin, et see selgroog saaks murtud, siis nüüd juba mõtlen, et kui raske saab olema see päev, kui pean ulatama Florianile korterivõtmed ning lausuma "Hüvasti, Linz!" Hetkel püüan, siis ikka olla kiirem ja produktiivsem kui aeg, mis sulab nagu lumi soojades peopesades. Eilne päev möödus jälle Viinis. Olin otsustanud seekord lihtsalt mööda linna ringi jalutada ja öelda "ei" igasugusele muuseumile ning "jah" kõikidele poodidele ja kõrval tänavatele. Eesmärk oli jõuda ühte kindlasse riidepoodi, mida eesti (ehk veel) ei ole, kuid millest minu Karlova korterikaaslane ainult ülivõrdes rääkinud on ning noh neid hilpe nähes ka mind vägaväga kadedaks on teinud. Pariisis magasin selle sh...

Kui tihti te surnuaias käite?

Võib-olla mõni arvab, et ma olen psühh, kui ütlen, et mulle meeldib surnuaedades käia ja jalutada. Eestis on ka tulnud ette hetki, kui ma löön surnuaias aega parajaks ehk siis hängin niisama kalmistul. Täna lõpuks võtsin end kätte ja ekslesin mõnda aega Linzi surnuaias. Alguses tundus see kant väike, aga mingi hetk hakkas hirm, et olen ära eksinud, aga lõpuks hakkasin loogikale ikkagi pihta saama. Surnuaed oli ümberringi piiratud kõrge helekollase müüriga. Seest poolt, aga oli mulle esimene kord näha hauaplatse mis hõlmasid peale maapinna ka mingi osa müürist. Materjali osas jään praegu natuke jänni, aga kindlasti paljud olid marmorist vms. Muidu olid üpriski tavalised hauad. Kui siis erinevuseks saab tuua, et meil Eestis on suuremad hauad ja vähem nodi sinna peale laotatud. Samas võib-olla mulle visuaalselt tundub ainult nii, et neil on rohkem kujukesi ja lilli ja põõsaid ja küünlaid kui meil, sest nende hauad on 5korda väiksemad. Nii kaua on surnuaias tore käia, kuni sa ei taba...