Juhuseid ei ole olemas, või on?

Mõtlesin pikalt kas kirjutada täna või mitte. Samas võib-olla kui kool algab pole mul üldse aega kirjutada, seega veel võib endale lubada igapäevaseid postitusi.

Täna käisin oma studentcard´il järgi. Muidugi taaskord oli raske voodist üles saada, aga ma teadsin, et pean enne 12 jõudma kooli muidu ei saagi kaarti kätte. Kui kodust väljusin oli vähem kui 1h aega. Teadsin, et kõnnin kooli u 30 min. Nagu minu puhul ikka, mõtlesin terve tee lauseid välja kuidas ja mis moodi ma küsin oma kaarti ja kas ma leian üldse selle õige koha ülesse kust ma selle saan jne. Teisele korrusele jõudes oli kell 11.40. Jah, ma ei mäletanudki, mis korrusel see tähtis kaardisaamiskoht oli. Minu õnneks kuulsin enda taga samme. Tšehhi poiss, vist oli ta nimi Daniel, oli ka tulnud oma kaardile järgi. Kahekesi hakkasime, siis õiget kohta otsime, ise salaja rõõmustasin, et ma pole oma murega üksi. Leidsime õige koha ülesse ikkagi tänu ühele kooli töötajale, kes meid koridoris märkas. Vahemärkusena lisan, et kooli koridorid on kõrgete lage ja valgete seintega. Mega puhtad, heledad, valged, selged, imeliselt korras. Leidsime õiged ruumid. Lasin Danielil öelda meie mure. Kiirelt anti meile meie studentcardid, millele pidime mingi masinaga kuupäeva peale printima. Vaatasime kahekesi seda nagu imemasinat. Mille kõige jaoks on masinad leiutatud.

Kaardi kätte saanud. Tahtis kutt seda kohe proovida. Esimese lukus ukse, mis ta leidis oli meeste wc. Ja, oi näe imet. Kaart ei tööta! Proovisin mina naiste wc- uksel. Mul ka ei töötanud. Aga minu tänase päeva, ma ei tea mitmes "JUHUS", kõndis koridoris meile üks naiste rahvas vastu, kes naeratades saatis meid itimehe juurde. Niks-naks ja mingi teine imeline masin muutis meie kaardid kasutamiskõlblikuks. Tšehhi kutist oli palju kasu. Saatsin ta trammi peale ja ise suundusin uusi maid avastama.

Juhustest veel rääkides, siis Landstrassel on mingid imelikud punaste jopedega kutid, kes peatavad möödaminejaid. Esimesel päeval kui Landstrassel üksi kõndisin, siis üks kuttidest peatas mu. Vuristas mulle midagi saksa keeles, kui ütlesin "sorry?" siis vuras mulle sama teksti inglise keeles. Kui ma ÕIGESTI aru sain, siis äkki midagi loomakaitsega seotud. Igatahes soovitas ta mul mingit weebisaiti lugeda, aga noo kas ma mäletan, mida ta vuristas mulle? Igatahes. Nüüd selle viie päeva jooksul on ta tahtnud minuga neljal korral rääkima tulla. Ja ma pole ühegi ta teise kolleegiga kokku sattunud. Just tema satub minust mööda kõndima. Ja täna me juba surusime kätt ja ütlesime üksteisele "Ciao!" Ma ei imesta kui varsti räägime niisama elust ja maailmast...

Uusi maid avastamas teisel pool Doonaud. Davidi jutu järgi olen saanud aru, et seda kutsutakse venelinnaosaks. Mina siis kutsuks seda Annelinn2

Ma väga tahtsin jõuda mäe otsa, aga ma olin juba selle pildi tegemise ajal väga väsinud. Teine kord lähen trammiga pool teed.

Korterikaaslastele meeldib Eesti ja Kalev. Need roosad vidinad kuuluvad Venezuel kuti tütrele, kes täna küsis oma issilt mind nähes "Das ist Mama?"

Sobrasin just oma vanas pildikaustas (2016-2017) ja leidsin ideaalse pildi, mis ilma sõnadeta seletab ära miks valisin Austria enda õpingute riigiks.

Ahh, kuidas ma igatsen neid juukseid!!!

Miks valisin kevadsemestri ja mitte sügis, sest ma armastan kevadet ja sujuvalt saan ma suvel Salzburgi külastada. Iga päev poes tulpidest möödudes luban, et ostan ühe kimbu, siis kui oma õigesse tuppa kolin.

2016 kevad Tartu