Täna veidi teisiti. Kirjutan juba hommikul, mis tähendab, et juttu ei tule minu tänasest päevast, vaid pigem minust ja minu mõtetest. Nii palju loodan, et suudan täna end kokku võtta ja minna linna ning registreerida end Linzi elanikuks, mis tähendaks, et ma saaks soodsamalt trammiga sõita (kuigi ma peaks vist trammiga sõidust lugu ainult, siis kui vihma sajab, sest teekond kooli pole üldse väga pikk) ning võib-olla soodsamalt muuseumites käia. Trammi sõit ühe korra 1.20 € ja kui olen linnaelanik, siis kuupilet on 10€ (muidu vist oli 45€). Ehk siis liiklus on siin kallis, aga pole veel märganud, et toit ja riided oleksid kallid. Oleneb riidepoest ju muidugi, Eestis pole ma käinud üheski riidepoes, kus tsärk maksab 45€, aga olen üpriski kindel, et neid poode on Eestis. H&M on siin samasuguste hindadega ja pesu on isegi odavam, kui õigesti mäletan. Õlle hind underground baaris oli 3,60€ või 3,80€, Tartus pole ma kunagi poole liitrist heledat õlu tellinud, aga uurisin, et pmst sama hind on Pirogovis (võite mind parandada).
Hindadest ka nüüd räägitud.
Hommikut alustasin ühe blogipostituse lugemisega, ainuke blogi, mida ma viitsin lugeda ja mida ma ühe silmaga jälgin. Nüüd tuli soov ka teile tutvustada just seda blogi, sest olen kindel, et paljud minu sõbrad, tuttavad ja lähedased ei tea sellest eriti midagi. Ja kui teavad, siis teadmisega see ka piirdub, sest siiani minulgi on piirdunud see pigem lugemise ja teadvustamisega, et mõned inimesed hoolivad ja tegutsevad rohkem meie tuleviku pärast. Vahest on neid postitusi lugedes tulnud peale suur masendus ja vahest jälle suur inspiratsiooni puhang. JAH, mina saan ka hakkama, kui tahan! Kuid tõsiasi on see, et enne ei juhtu midagi kui ei alusta tegutsemist. Pikk sissejuhatus imearmsa Maryliisi blogile -nullkulu.ee.
Miks masendus? Sest isegi siis kui ma jõuan iseendaga sinnani, et elan nullkulu elu, ehk siis ei osta pakendis tooteid, sorteerin prügi (kui on mida siis veel sorteerida) jne. Siis ülejäänud maailm elab ikka oma vana elu edasi. Kõik suured ettevõtted ja tehased. Olgu, liiga suur amps. Tuleme lähemale. Minu üheks erialaks on trükimeedia ja praegu omandan teist eriala - mööbli / toote disain. Kuidas suhtuda sellesse kui nullkulusse. Kuidas kujundada ja siis trükkida bännereid ja voldikuid ja pakendeid, kui ise elan nullkulu? Kuidas toota mööblit, mis säiliks ja uueneks kliendi soovide ja vajadustega? Ta tahaks ju juba järgmine aasta uut mööblit enda elutuppa. Lisaks soovin ma ikkagi veel ühe lapsepõlve unistuse täida viia. Õppida juuksuriks. Mis minu jaoks on olnud alati üks suur peavalu. Šampooni-, palsami-, juuksevärvi- jne potsikud ja notsikud... mind huvitab, kas on mõni juuksur juba, kes on mõelnud sellele, kuidas seda probleemi lahendada...ma ei usu, et ma esimene olen...?
Kuid miks inspireeriv? Jube põnev on teada saada, kui palju ma toodan praegu prügi ja siis kui ma teadlikult elan teadmisega, et saab ka teisiti. Minu esimene samm on tehtud. Ütlen ei kilekotile kui seda mulle pakutakse. Ma pole küll ostnud ühtegi võrkkotti vms endale, aga siiani olen ka ilma selleta hakkama saanud. Näide elust: isaga poes. Panin kobar banaane kaalule ja lisasin hinnakleepus peale. Selle aja jooksul oli isa mulle kilekotirullist tõmmanud ühe kilekoti, et saaksin sinna banaanid panna. Ma olen Tartus juba nii kaua üksi elanud ja käinud poes seda moodi, et seda kilekotti nähes tulid külmavärinad ja lisaks tekkis küsimus, et kus isa üldse selle peale tuli, et banaanid kilekotti panna...? Nii lihtne asi, aga see on alles algus. Ja kaugemale ma väga polegi jõudnud...millest on kahju. Ma muidugi jälgin rohkem, mida ma ostan ja mis viisil, aga aga aga raske on teha järgmist sammu. Aga algus ongi raske...lohutus iseendale.
Mulle teeb suurt rõõmu ja ma arvan, et see on järgmine tõuge Tartus pärast samaviisi edasi elada nagu siin korteris - prügisorteerimine. Tegelikult maakodus see ka toimib meil, ma ei tea miks Tartus pole nii teinud... Ülilihtne - paber, ökopöko, plast, klaas/metall, taara. MEGAlihtne! Kamoon Grete!
Peale selle, et mul on siin niigi raske - elada uues linnas, õppida uues koolis. Olen otsustanud võtta ette mõned väljakutsed - juuste kasvatamisest kuni kohvi joomise lõpetamiseni. Sinna vahele jääb, siis oma elu elamine keskkonnasõbralikumalt. Ma saan kuidagi hakkama kui kohvi ei joo, sest see on pigem olnudki nagu mõne jaoks hommikupalve lugemine, kuid juuste kasvatamine on minu jaoks suur katsumus. Eile leidsin kaks juuksuri kohta - üks oli meestejuuksur ja teine hirmkallis salong nagu meil Eestis Salon+. Natuke nagu tahaks piirata...tunnistan, et olen sõltlane.
Pilte mul täna ei tule. Aga leidsin eile märkmiku vahelt ühe paberilipiku, kus on kirjas mõned minu mõtted kui ka mõned tsitaadid Mihkel Raua viimasest raamatust (see pikk ja lohisev pealkiri).
***
mitte ükski armastus
ei ületa armastust
iseenda vastu
see pole isekus
see pole egoism
see on armastus
armastus iseenda vastu
hoolivus, side ja usk
(lisamärkus: nüüd see sõna "vastu" häirib mind, aga juu ma ei leidnut paremat sõna)
***
"Selle üle, mida teised inimesed sinust mõtlevad, hakkad sa palju vähem mõtlema, kui saad aru, kui harva nad seda teevad." D.F.Wallace
(vahemärkus: eile emaga rääkisime sellest pikalt. Kuidas ma mõtlen, mida teised mõtlevad minust ja kui hästi tegelikult ma mõtlen neist. Eile õhtul sain tõestuse, et ka David kardab, mida mina arvan temast. Sest Florian näitas millised tsärgid Davidil on :D )
***
"Kriitikat on lihtne vältida, kui sa ei ütle midagi, kui sa ei tee midagi ja kui sa oled mittekeegi." Aristoteles
***
"Sitapäid vihata on kerge, raske on neid mitte vihata, Sind ja mind huvitavad aga raskused." Mihkel Raud
Hindadest ka nüüd räägitud.
Hommikut alustasin ühe blogipostituse lugemisega, ainuke blogi, mida ma viitsin lugeda ja mida ma ühe silmaga jälgin. Nüüd tuli soov ka teile tutvustada just seda blogi, sest olen kindel, et paljud minu sõbrad, tuttavad ja lähedased ei tea sellest eriti midagi. Ja kui teavad, siis teadmisega see ka piirdub, sest siiani minulgi on piirdunud see pigem lugemise ja teadvustamisega, et mõned inimesed hoolivad ja tegutsevad rohkem meie tuleviku pärast. Vahest on neid postitusi lugedes tulnud peale suur masendus ja vahest jälle suur inspiratsiooni puhang. JAH, mina saan ka hakkama, kui tahan! Kuid tõsiasi on see, et enne ei juhtu midagi kui ei alusta tegutsemist. Pikk sissejuhatus imearmsa Maryliisi blogile -nullkulu.ee.
Miks masendus? Sest isegi siis kui ma jõuan iseendaga sinnani, et elan nullkulu elu, ehk siis ei osta pakendis tooteid, sorteerin prügi (kui on mida siis veel sorteerida) jne. Siis ülejäänud maailm elab ikka oma vana elu edasi. Kõik suured ettevõtted ja tehased. Olgu, liiga suur amps. Tuleme lähemale. Minu üheks erialaks on trükimeedia ja praegu omandan teist eriala - mööbli / toote disain. Kuidas suhtuda sellesse kui nullkulusse. Kuidas kujundada ja siis trükkida bännereid ja voldikuid ja pakendeid, kui ise elan nullkulu? Kuidas toota mööblit, mis säiliks ja uueneks kliendi soovide ja vajadustega? Ta tahaks ju juba järgmine aasta uut mööblit enda elutuppa. Lisaks soovin ma ikkagi veel ühe lapsepõlve unistuse täida viia. Õppida juuksuriks. Mis minu jaoks on olnud alati üks suur peavalu. Šampooni-, palsami-, juuksevärvi- jne potsikud ja notsikud... mind huvitab, kas on mõni juuksur juba, kes on mõelnud sellele, kuidas seda probleemi lahendada...ma ei usu, et ma esimene olen...?
Kuid miks inspireeriv? Jube põnev on teada saada, kui palju ma toodan praegu prügi ja siis kui ma teadlikult elan teadmisega, et saab ka teisiti. Minu esimene samm on tehtud. Ütlen ei kilekotile kui seda mulle pakutakse. Ma pole küll ostnud ühtegi võrkkotti vms endale, aga siiani olen ka ilma selleta hakkama saanud. Näide elust: isaga poes. Panin kobar banaane kaalule ja lisasin hinnakleepus peale. Selle aja jooksul oli isa mulle kilekotirullist tõmmanud ühe kilekoti, et saaksin sinna banaanid panna. Ma olen Tartus juba nii kaua üksi elanud ja käinud poes seda moodi, et seda kilekotti nähes tulid külmavärinad ja lisaks tekkis küsimus, et kus isa üldse selle peale tuli, et banaanid kilekotti panna...? Nii lihtne asi, aga see on alles algus. Ja kaugemale ma väga polegi jõudnud...millest on kahju. Ma muidugi jälgin rohkem, mida ma ostan ja mis viisil, aga aga aga raske on teha järgmist sammu. Aga algus ongi raske...lohutus iseendale.
Mulle teeb suurt rõõmu ja ma arvan, et see on järgmine tõuge Tartus pärast samaviisi edasi elada nagu siin korteris - prügisorteerimine. Tegelikult maakodus see ka toimib meil, ma ei tea miks Tartus pole nii teinud... Ülilihtne - paber, ökopöko, plast, klaas/metall, taara. MEGAlihtne! Kamoon Grete!
Peale selle, et mul on siin niigi raske - elada uues linnas, õppida uues koolis. Olen otsustanud võtta ette mõned väljakutsed - juuste kasvatamisest kuni kohvi joomise lõpetamiseni. Sinna vahele jääb, siis oma elu elamine keskkonnasõbralikumalt. Ma saan kuidagi hakkama kui kohvi ei joo, sest see on pigem olnudki nagu mõne jaoks hommikupalve lugemine, kuid juuste kasvatamine on minu jaoks suur katsumus. Eile leidsin kaks juuksuri kohta - üks oli meestejuuksur ja teine hirmkallis salong nagu meil Eestis Salon+. Natuke nagu tahaks piirata...tunnistan, et olen sõltlane.
Pilte mul täna ei tule. Aga leidsin eile märkmiku vahelt ühe paberilipiku, kus on kirjas mõned minu mõtted kui ka mõned tsitaadid Mihkel Raua viimasest raamatust (see pikk ja lohisev pealkiri).
***
mitte ükski armastus
ei ületa armastust
iseenda vastu
see pole isekus
see pole egoism
see on armastus
armastus iseenda vastu
hoolivus, side ja usk
(lisamärkus: nüüd see sõna "vastu" häirib mind, aga juu ma ei leidnut paremat sõna)
***
"Selle üle, mida teised inimesed sinust mõtlevad, hakkad sa palju vähem mõtlema, kui saad aru, kui harva nad seda teevad." D.F.Wallace
(vahemärkus: eile emaga rääkisime sellest pikalt. Kuidas ma mõtlen, mida teised mõtlevad minust ja kui hästi tegelikult ma mõtlen neist. Eile õhtul sain tõestuse, et ka David kardab, mida mina arvan temast. Sest Florian näitas millised tsärgid Davidil on :D )
***
"Kriitikat on lihtne vältida, kui sa ei ütle midagi, kui sa ei tee midagi ja kui sa oled mittekeegi." Aristoteles
***
"Sitapäid vihata on kerge, raske on neid mitte vihata, Sind ja mind huvitavad aga raskused." Mihkel Raud
 |
| Kooli seinal ühe tundmatu tudengi tööd |
Kommentaarid
Postita kommentaar