Wow! Ma ei osanud arvata, et mu blogi-lugejaid nii palju on :O Aitäh teile! Te olete nii armsad! Sama armsad on ka mu siinsed korterikaaslased. Ma tunnen end küll veidi kehvasti, et nad nii armsad on. Nad räägivad omavahel ka minu juures olekul inglise keeles. Ja ma ei paku omalt poolt väga jutukat seltskondlikku vestlust, sest noh täna eriti, ei tule kuidagi see inglise keel mul suust välja. See-eest nemad räägivad palju. Nende jutust saan ma väga hästi aru. Mina vastan neile paari sõnaga ning lihtsalt naeratan (you know me - just me).
Täna magasin kaua. Kohaliku kellaaja järgi kella 11ni. Poisid olid juba ammu ärkvel, aga ma jäin magama ka alles kell kolm öösel... Täna ma tutvusin põgusalt meie neljanda korterielanikuga. Pesin mina rahulikult oma nõusid kui ta kööki astus. Mega power emotsionaalne lühike tõmmu tumedate pikkade lokkis juustega, suure naeratusega, venezuela päritoluga noormees. Ta ulatas mu poole oma käe, aga mu käed olid ju märjad... raputasin kätt kuivemaks ja ülatasin oma, ikkagi täiesti märja, käe vastu. Ei mäleta nime... kuid ta küsis kas Eestis on see traditsioon, et enne käe ulatamist peab seda raputama. Good joke, dude! (Hiljem kutid rääkisid mulle, et ta töötab näitlejana ja on perfomance tantsija ning võib-olla sebib meile mõned tasuta piletid mõnele etendusele...)
Lahkusin kodust koos Floriani ja Daividiga. Florian pidi minema tööle. Ta on nädalavahetustel zoopargis giid lastele. Lastele ta väga meeldib. Kõik tahavad talt käest kinni hoida ja kutsuvad teda hellitavalt Flo-ks. Florianile see ei meeldi, aga mis teha. Töö on töö.
David, aga tutvustas mulle linna. Ta rääkis palju ja kõigest võib-olla ei saanud lõpuni aru, aga olen väga tänulik, et ta jätkas ka siis kui pärast mõnda küsimust, ma vastasin arusaamatult või lünklikult. Sihtpunktiks oli viia mind mäe otsa. Poole mäe peal ma juba tundsin, kuidas tahaks joosta nendel aasadel nagu väike laps või, veel parem, nagu Maria (teate küll, milline Maria). See oli lihtsalt nii ilus! Kuigi aasad ei ole veel rohelised. David küll ütles, et me pole veel mäe otsaski, mida sa ohid, aga ausalt öelda oli mäenõlval ilusam kui mäe otsas, hoida koos hiina turistidega väikest Linzi peopesal. Käisime mäeotsas olevas kirikus. Ning siis suundusime tagasi alla linna. Florian ootas meid poole tee peal.
Suundusime nüüd kolmekesi kohvikusse, kus mina pidin kindlasti kindlasti tellima Linzi koogi, millest David oli mulle terve päeva jahunud. Minu imestuseks polegi pühapäeval kõik poed ja kohvikud kinni. Aga need mõned on siis üpriski rahvast täis. Loomulikult pühapäev on perepäev! Huvitav on kuulata saksa keelt ja mitte midagi aru saada. Ühel hetkel Florian hakkas mulle tõlkima, mida kõrval lauas räägitakse. Üks vanem proua rääkis teisele vanemale prouale, kuidas ta mees just 10 kilo kaotas. Pärast mida ma mõtlesin, et kas ma tahtsin ikka teada, mida nad räägivad...
Kohvikust lahkudes läks meie teed Florianiga jälle lahku. Florian igatses sauna, sest ta oli hommikust peale virisenud kui külm õues on. Ega ta väga paksult riides polnud ka... Ja David tahtis koolist läbi käia. Läksin temaga kaasa. Kamoon. Eelis kõikide teiste erasmus-tudengite ees, näen päev varem juba ühe kunstikooli maja ruumid ära ja saan privaat ekskursiooni. Of course juu! Jeah! Siin tundub, et osakonnad on loomingulisemad ja pigem kunst kui disain. Kui saate aru mida ma mõtlen...? Ühesõnaga idee loeb rohkem kui teostus (mis kõlab natuke nagu EKA). Millega ma olen ka rohkem päri. Sest õppejõu poolt oodatud ideaalne teostus, minu puhul, pärsib minu loomingulisust.
Kohutavalt ilus ilm oli minu ja Davidi näo õhetama pannud ning me olime surmväsinud, kui lõpuks, pärast poole tunnist jalutuskäiku, koolist koju jõudsime. Ma heitsin korraks pikali, siis käisin kuuma dushi all ja selleks ajaks oli Davidil pasta valmis. Ta vist armastab väga kokata. Ja see on teine põhjus, miks mul on halb tunne. Juba teist õhtut söön tema toitu. Too much! (kuid, kes jälle mind paremini teab, ütleks praegu: "Grete ju. Ei midagi uut!")
Kuid nüüd jõuame selle teemani tagasi, millest ma lubasin eelmises postituses hiljem kirjutada - David ja Eesti! Wow! Ta on ikka vägavägaväga vaimustunud Eestist. Tal on isegi väike mälestuste box Eesti asjadega. This is so amazing! Seal on kõike. Aga mida ta ise kõige rohkem rõhutas. Et väga palju flaiereid ja voldikuid jagati, kus on kirjutatud kui imeline on Eesti ja et kõik võiksid kolida Eestisse. Mmm, sorri, kuid see kõlab küll nüüd "natuke" ahistavalt.. Eesti ära nii küll tee! Kedagi ei saa sundida Eestisse elama jääma ja need flaierid kõlavad pigem appi karjena...või ei?! Tund aega Davidi eesti asjadega oli kuidagi lohutav olla JUST siin korteris. Arvatavasti saadab mind see kuni lõpuni välja, sest Davidile meeldib asju Eestiga võrrelda. Tema lemmiklause: "Kuhuu me edasi lähemee?" Jätsin ta kööki koos eesti koorilauludega, mille ta CD-makist mängima pani. It´s so weird!
NB! Sellest mega ilusast vaatest, aasade ja mägedega, pildid tulevad, siis kui siin rohelisemaks läheb. Pakun, et paari nädala pärast. Saladuskatte all ütlen, et lumikellukeste ja krookuste õienupsud juba paistavad. Kohekohe on kevad! :)
Täna magasin kaua. Kohaliku kellaaja järgi kella 11ni. Poisid olid juba ammu ärkvel, aga ma jäin magama ka alles kell kolm öösel... Täna ma tutvusin põgusalt meie neljanda korterielanikuga. Pesin mina rahulikult oma nõusid kui ta kööki astus. Mega power emotsionaalne lühike tõmmu tumedate pikkade lokkis juustega, suure naeratusega, venezuela päritoluga noormees. Ta ulatas mu poole oma käe, aga mu käed olid ju märjad... raputasin kätt kuivemaks ja ülatasin oma, ikkagi täiesti märja, käe vastu. Ei mäleta nime... kuid ta küsis kas Eestis on see traditsioon, et enne käe ulatamist peab seda raputama. Good joke, dude! (Hiljem kutid rääkisid mulle, et ta töötab näitlejana ja on perfomance tantsija ning võib-olla sebib meile mõned tasuta piletid mõnele etendusele...)
Lahkusin kodust koos Floriani ja Daividiga. Florian pidi minema tööle. Ta on nädalavahetustel zoopargis giid lastele. Lastele ta väga meeldib. Kõik tahavad talt käest kinni hoida ja kutsuvad teda hellitavalt Flo-ks. Florianile see ei meeldi, aga mis teha. Töö on töö.
David, aga tutvustas mulle linna. Ta rääkis palju ja kõigest võib-olla ei saanud lõpuni aru, aga olen väga tänulik, et ta jätkas ka siis kui pärast mõnda küsimust, ma vastasin arusaamatult või lünklikult. Sihtpunktiks oli viia mind mäe otsa. Poole mäe peal ma juba tundsin, kuidas tahaks joosta nendel aasadel nagu väike laps või, veel parem, nagu Maria (teate küll, milline Maria). See oli lihtsalt nii ilus! Kuigi aasad ei ole veel rohelised. David küll ütles, et me pole veel mäe otsaski, mida sa ohid, aga ausalt öelda oli mäenõlval ilusam kui mäe otsas, hoida koos hiina turistidega väikest Linzi peopesal. Käisime mäeotsas olevas kirikus. Ning siis suundusime tagasi alla linna. Florian ootas meid poole tee peal.
Suundusime nüüd kolmekesi kohvikusse, kus mina pidin kindlasti kindlasti tellima Linzi koogi, millest David oli mulle terve päeva jahunud. Minu imestuseks polegi pühapäeval kõik poed ja kohvikud kinni. Aga need mõned on siis üpriski rahvast täis. Loomulikult pühapäev on perepäev! Huvitav on kuulata saksa keelt ja mitte midagi aru saada. Ühel hetkel Florian hakkas mulle tõlkima, mida kõrval lauas räägitakse. Üks vanem proua rääkis teisele vanemale prouale, kuidas ta mees just 10 kilo kaotas. Pärast mida ma mõtlesin, et kas ma tahtsin ikka teada, mida nad räägivad...
Kohvikust lahkudes läks meie teed Florianiga jälle lahku. Florian igatses sauna, sest ta oli hommikust peale virisenud kui külm õues on. Ega ta väga paksult riides polnud ka... Ja David tahtis koolist läbi käia. Läksin temaga kaasa. Kamoon. Eelis kõikide teiste erasmus-tudengite ees, näen päev varem juba ühe kunstikooli maja ruumid ära ja saan privaat ekskursiooni. Of course juu! Jeah! Siin tundub, et osakonnad on loomingulisemad ja pigem kunst kui disain. Kui saate aru mida ma mõtlen...? Ühesõnaga idee loeb rohkem kui teostus (mis kõlab natuke nagu EKA). Millega ma olen ka rohkem päri. Sest õppejõu poolt oodatud ideaalne teostus, minu puhul, pärsib minu loomingulisust.
Kohutavalt ilus ilm oli minu ja Davidi näo õhetama pannud ning me olime surmväsinud, kui lõpuks, pärast poole tunnist jalutuskäiku, koolist koju jõudsime. Ma heitsin korraks pikali, siis käisin kuuma dushi all ja selleks ajaks oli Davidil pasta valmis. Ta vist armastab väga kokata. Ja see on teine põhjus, miks mul on halb tunne. Juba teist õhtut söön tema toitu. Too much! (kuid, kes jälle mind paremini teab, ütleks praegu: "Grete ju. Ei midagi uut!")
Kuid nüüd jõuame selle teemani tagasi, millest ma lubasin eelmises postituses hiljem kirjutada - David ja Eesti! Wow! Ta on ikka vägavägaväga vaimustunud Eestist. Tal on isegi väike mälestuste box Eesti asjadega. This is so amazing! Seal on kõike. Aga mida ta ise kõige rohkem rõhutas. Et väga palju flaiereid ja voldikuid jagati, kus on kirjutatud kui imeline on Eesti ja et kõik võiksid kolida Eestisse. Mmm, sorri, kuid see kõlab küll nüüd "natuke" ahistavalt.. Eesti ära nii küll tee! Kedagi ei saa sundida Eestisse elama jääma ja need flaierid kõlavad pigem appi karjena...või ei?! Tund aega Davidi eesti asjadega oli kuidagi lohutav olla JUST siin korteris. Arvatavasti saadab mind see kuni lõpuni välja, sest Davidile meeldib asju Eestiga võrrelda. Tema lemmiklause: "Kuhuu me edasi lähemee?" Jätsin ta kööki koos eesti koorilauludega, mille ta CD-makist mängima pani. It´s so weird!
![]() |
Start enne mäe otsa ronimist. Vasakul kõrval on vegetablesi aed, kus kevadel saab värskeid vegetablesid osta. |
![]() |
Lumi peaaegu olematu. Kevad saabumas? |
![]() |
David õpib eksperimentaal kunsti. Nende osakond on täis erinevat staffi... millega vist siis saab igal ajal eksperimenteerida... |
NB! Sellest mega ilusast vaatest, aasade ja mägedega, pildid tulevad, siis kui siin rohelisemaks läheb. Pakun, et paari nädala pärast. Saladuskatte all ütlen, et lumikellukeste ja krookuste õienupsud juba paistavad. Kohekohe on kevad! :)
Armsalt kohmakas lugu. Äge!
VastaKustuta