Kuidas kirjeldada Bratislavat?

Sinine kirik - meenutas Disneylandi losse

Oh õudust! See aeg! See aeg ju lausa lendab nüüd. Nüüd kuis oleks vaja just rohkem aega. Kõik loengud ja workshopid on alates tänasest läbi. Ainult veel üks ja see kõige olulisem ja priskem projekt lõpuni viia ning siis ongi kõik läbi. Ma arvan, et järgmine postitus tulebki mu kaua hoitud salajasele projektile pühendatud postitus. Mulle tundub siiani, et eilne päev kestis rohkem kui 24h, minu sees toimus vabanemine. Sain tõmmata joone alla kahele workshopile. Üks oli õppejõuga, kes ei armasta rääkida inglise keeles seega minu presentatsioon oli kiire ja valutu. Pidime paar kuud tagasi valima endale tuntud inimese kliendiks ja valmistama kollaaži, mis iseloomustaks teda ja millega oleks sobiv kujundada just talle sobiv ruum. Valisin Soome arhitekti Alvar Aalto ja kahjuks või õnneks Mirko teadis teda väga hästi. Ühe sõnaga. Sain tehtud. Hindeid siin mulle tundub ei jagata.

Aalto kollaaž

Teine workshop... ma ei tea, mis see endast kujutas. Õppejõuks oli prantslane Antoine ja teema non-space. Lõpp ülesanne oli Linzi lennujaamas tehtud piltide kollaaž või kogum. Mulle jäi see arusaamatuks ja mulle tundub, et asi ei olnud minus. Sest teisedki tundusid veidi kadunud olevat. Päev lõppes väikse näituse avamisega, mis oli seotud ühe loenguga, mida andis, ma pakun, hiinast pärit doktorikraadi õppiv Xian. Näitusel olles olin veidi kurb, et ise ei saanud selles loengus osaleda, sest seal oleks saanud joonistada ja Xian on väga armas ja nummi naisolevus. Mul oli samal ajal saksa keele loeng.

Arusaamatu ülesanne...

Täna käisime kogu kambaga, kes Mirko workshopil osalesid, järve ääres piknikul. Sain teada, et Linzis on võimalik trammiga sõita 30minutit ilma, et väljuksid linnast. Linzi piirid laienesid minu vaimusilmas märgatavalt. Ja ma polnud varem selles suunas trammiga sõitnud. Ma arvasin, et rongijaamaga Linzi piir lõppebki. Aga ma eksisin. Rängalt. Loomulikult oli tore ja ma sõbrunesin verlgi enam teiste osakonna kaaslastega, kuid samas taga kuklas tagus mõte, et mis kõik mul on veel vaja teha see nädal.

Aga ma ei tahtnud tegelikult kirjutada sellest, mis kõik mul tegemata on, vaid tahtsin veidi muljetada oma eelmise nädalavahetuse reisist Bratislavas. Mis hakkab vaikselt juba ununema, aga lootsin, et ehk Šejla saadab mulle rohkem pilte reisist, kuid tal on veel töisemad päevad olnud kui mul.

Nii siis- Bratislava. Ema küsis, mis mind sinna viis. Peamine põhjus. Lähedus. Ja odavus. Ma ei tuleks Eestis elusees selle mõtte peale, et mis oleks kui lendaks Slovakiasse. Mis seal siis nii väga erilist on? Kiire ja mugava ja vaikse ja wifi olemas oleva rongiga Viini ja Viinis vahetad selle "elroni" rongi koliseva sada aastat vana rongi vastu välja. Kui moodsate rongide vagunitel on ekraanid kirjadega kust kuhu rong sõidab, siis Bratislava rongil leidsin ainult ühe märgi ja see tähistas seda, et antud vagunis ei tohi suitsetada. Tunni ajase sõidu ajal kontrolliti pileteid alguses saksa keeles ja lõpus slovakkia keeles "dobroie den!". Olimegi kolinaga Bratislava rongijaamas. Seda esimest muljet on raske kirjeldada, aga ma püüan. Seda ei saa kirjelda sama tundega kui ma Tartust Tallinnasse jõuan. See on midagi palju palju õudsamat. See on umbes nagu ära hellitatud jõmpsikas ei saa mitte iphone7 endale jõuludeks vaid nokia3210. Ja ma ei liialda! Öö ja päev.

Nokia 3210

Hakkasime kõndima kesklinna poole. Samal ajal ma vaikselt palusin mõttes, et vanalinn oleks ikka inimväärne koht. (Mida teeb austrias elamine inimesega? - Ta arvab, et on normaalne kui kõnniteed on siledad ja sirged. Kui rongijaamas ei kuule kui rong jõuab või väljub. Kui konide jaoks on prügikast mitte kõnnitee jne). Järjest enam kesklinna poole jõudes hakkasin märkama Bratislava valude kõrval ka ilu. Palju parke ja puid, mida paljudes linnades enam väga ei kohta. Ma väga nautisin arhitektuurseid kontraste. Vanad, räämas, lagunevad majad segatud vaheldumisi kokku modernsete klaas majade või renoveeritud juugend stiilis majadega. Ja sealjuures need modernsed hooned ei olnud koledad või silma torkavad ja kriipivad. Turu hoonet nähes olin kindel, et seest leian vana Balti jaama turu stiilis müügiletid ja aroomi, kuid ma eksisin. Hoone oli seest renoveeritud ja oli avar, valge ja lausa hipsterlik kui nii võib öelda.

Kuna ma polnud lõplikult veel oma palavikust toibunud, mis mind nädala alguses oli vaevanud, siis tegime tihti peatusi ja otsustasime Šejlaga, et mäkke siiski ei roni. Siit ka sarnasus Linzi ja Salzburgiga. Linnas on väikse künka peale ehitatud loss ning linna läbib jõgi, antud juhul loomulikult Doonau. 9tundi möödus päikseliselt ja veidi väsitavalt, aga tagasi Linzi jõudes olime reisiga väga rahul. Mindud, käidud, nähtud.