Kui ma pidin olema baarman

Kell on kolm öösel ja leban õues suures voodis kunstimuusem Lentose katuse all ning valvan koos Lama, Šejla ja Šejla vennaga meie osakonna näitust. Just see nädal läksid ilmad jahedaks. Nädala alguses oli kaks ööd järjest torm. Müristas ja sadas padukat. Kui enne oli iga päev 30 kraadi sooja, siis see nädal on healjuhul 20 kraadi päikse käes ja tuule varjus. Jahe on. Ja keha on nagu läbi pekstud ja väike pohmakas. Eile oli näituse avamine ja õhtul oli afterparty kooli ühes ruumis, mis vist ongi mõeldud näituste ja/või pidude korraldamiseks.

Ma olin eile terve päev veidi närviline ja mures oma projekti pärast ja õhtu poole selgus, et põhjusega, sest mu bassein, mida oma installatsioonis kasutan oli põhjast katki ja kogu laud ja laua alune oli üleujutatud, mis on muidugi selle aastase ülesande teema-üleujutus. Kähku panin ühe kausi laua alla ja jooksin koju rätikuid tooma, sest ei viitsinud õhtul rohkem selle teemaga oma pead vaevata. Kodus vahetasin riided, võtsin kotitäie Floriani rätikuid kaasa ja jooksin tagasi oma projekti päästma. Ja mõtlesin et küll peab homseni vastu kuniks uue basseini ostan. Aga täna pole ma oma projekti näinudki, rääkimata mingist uue basseni vahetusest...

Pärast projekti päästmist otsustasin selle mure peast unustada ja nautida pidu. Algus oli nagu pidudel ikka - rahulik. Püüdsin tantsida, aga muusika ei olnud sobiv ja väsimus oli suur. Vahemärkusena lisan, et nüüd kui ma olen koolis viibinud 3kuud ja mõned nädalad, olen saanud rohkemate kursakaaslastega lähedasemaks ja igapäev tuleb facebookis sõbrakutseid. Hahahaa. Ikka veel püsib see reegel, et kui pole facebookis sõber, siis pole sa ka päris elus sõber. Ühesõnaga näiteks Liga, kes on ka pärit lätist nagu Lindagi pakkus mulle jalgratast ja hiina tüdruk Xiaoxue, kelle konnana ujuma panin kutsub mind ujumisõpetajaks. Ja Sebastian austriast kutsub mind Rauheniks, sest talle pakub nalja, kuidas ma ütlen sõna "rauhen" (suitsetama).

Ja siit kogu lugu algabki. Tsillisin baari juures, kus sel hetkel oli baaris Sebastian ja ühel hetkel ta arvas, et on aeg üks rauhen teha ja palus mul nii kaua baaris olla. Enne kui jõudsin midagi mõelda seisin juba teisel pool letti ja olin valmis teenindama. Ja etteruttavalt ütlen, et sinna ma ka jäin kuni peo lõpuni. Mulle küll öeldi päris mitu korda, et võin puhata, aga mulle täitsa meeldis sebida baaris ringi. Lootsin muidugi, et kõik tahavad ainult õlut osta "eine bier, bitte!" Lamaga koos saime päris hästi hakkama. Ma küll ei teadnud alguses, mida meie baar üldse pakub ja mis jook on Spitzer, aga kui teada sain läks kogu õhtu vägagi valutult. Mida kauem ma seal olin ja mida rohkem inimesed purju jäid, tahtsid nad loomulikult baarmaniga juttu rääkima tulla. Nad vuristasid paar lauset ja siis ütlesin rahulikult, et palun englise keeles rääkida. Mõned tahtsid kohe ikkagi mu saksa keelt treenida ja mõned küsisid kes ma olen ja mis ma siin teen. See oli mu esimene kogemus töötada baaris ja selle tegi keerulisemaks, et ma pidin arusaama saksa keelest ja rääkima inglise keeles. Aga ma nautisin seda tööd väga! Šejla lahkus peolt koos vennaga ja natuke hiljem läks Lamagi koju tuttu. Mina jäin aga jätkuvalt baari. Enne peo lõppu olid baari tulnud kaks õppejõudu, kes olid juba parajalt lõbusas meeleolus. Kumbki ei osanud inglise keelt. Aga lohutasin neid, et ma ka ei oska. Pidu lõppes pool kolm ja alles jäänud seltskonnaga liikusime Smaragdi baari. Täna alles sain aru, et seltskonnas olin ainuke naisterahvas. Michael saksamaalt, Sebastian austriast, Waleed süüriast ja 2 õppejõudu Pepi ja Herbert.

Selle postituse lõpus ma natuke ka filosofeerin seoses süüria ja sealse sõja ja sealt põgenevate inimestega. Nüüd kus olen rääkinud kahe süüriast lahkunud/põgenenud inimesega, on mul rohkem kohale jõudnud, mida need inimesed tunnevad. Muidugi ei tea ma lõpumi välja kui raske ja valus tunne see on. Aga kui mina saan mõelda, et ma saan minna oma koduriiki millal tahes ja ma ei pea muretsema, et seal on ohtlik, siis Lama puhul, ta saab küll minna koju, aga see pole väga mõistlik, siis Waleedi puhul on asi keerulisem. Tema põgenes salaja, sest kui ta poleks põgenud oleks ta pidanud minema armeesse ja sõdima. Ta plaan oli jõuda Amsterdami, aga Austrias sai politsei ta kätte ja nii ta pidi jääma Austriasse. Süürias oli tal oma arhitektuuri firma ja ta nautis oma tööd väga. Siinne elu talle ei meeldi. Liiga külm. Inimesed on kinnised ja poed ja muud astused pannakse varakult kinni. Tööd tehakse liiga tõsiselt ja igavalt. Lohutasin teda, et eestlased on hullemad. Miks ma sellest kirjutan? Lama ütles, et ta mõistab mõlemaid pooli. Mina ka. Aga ma siiski arvan, et on rumal arvata, et need inimesed kuidagi meie rahu võivad rikkuda või või hakkavad peale suruma oma usku meile. Nad on inimesed nagu iga teinegi. Aga kes igatsevad siiski oma kodu, oma religiooni, sõpru, rahu ja kliimat. Nii palju tahaks veel öelda, aga sõnu ei jätku. Kurb on.

Lõpuks-kas te olete ka juba tähelepannud mu blogi lugedes kui multikulti on siinne riik, linn ja kool. Kogu osakonna peale saab healjuhul kokku 10 austriast pärit inimest. Ja väidetavalt oleks eile saanud laulda Pepile sünnipäeva laulu 17 erinevas keeles. Nii palju erinevast kultuurist pärit inimesi, aga kõik nad on vägaväga lahked, sõbralikud ja soojad. Kindlasti on ka gossipit ja möödarääkimisi ja valesti mõtistmist, aga seda on ju ka ühes kultuuris suhtlevate inimeste seas.

Tere hommikust, siin varsti tõuseb päike. Teised panevad kõrval pidu, aga ma olen väike erak, kes ei jaksa pärast eilset baarmani debüüti püsti seista ammugi pidu panna.