Kui enne oli minu elus kaks erinevat maailma "pere ja muud loomad" ja "tartu", siis sellele on lisandunud kolmas maailm "austria". Kui ühe maailma rahvas külastab minu teist maailm, siis on see võrdne tuumaplahvatusega või vähemal juhul paanikahooga. Aga kui mina liigun ühest maailmast teise, siis ununeb sekundiga, kes või mis juhtus ja milline ma olin eelmises maailmas. Kas teil on ka erinevad maailmad ühe ainsa maakera peal?
Nii ma jõudsingi Eestisse. Valutult. Väike paanikahoog oli Viini rongijaamas, sest ei teadnud, millega ja kuidas sealt lennujaama saada. Lõpuks lennujaama jõudsin kasutu lennujaana rongipiletiga hoopis bussiga, mis kõik läks kokku maksma 22euri. Lend läks valutult. Kuid kui mõtetut eesti möla lennukis kuulsin, siis mõistsin, miks ma saksa keelt ära ei õppinud. Iga möla ei viitsi ka kuulata. Eestisse maandudes teadsin, et mind ootab vanem vend vastas. Kui pagasit ootasin, siis helistas ta juba närviliselt, et kus ma olen... jahus mulle igasugu jama sellest, et ootab mind Riia lennujaamas. Ei jäänud uskuma. Siis ütles, et vaatab kodus jalkat, et hakkab siis nüüd sõitma. Ei jäänud uskuma. Ütlesin, et oodaku nüüd kannatlikult, varsti saan pagasi ja jõuan kohale. Pagasi kätte saades ja ooteruumi jõudes hakkasin rahva seast venna nägu otsima. Kui järsku mu ema häälega naine karjus: "Grete! Grete!" .... rohkem sõnu mul ei ole. Pilt ainult. &$/*;$#$*($@;,()÷=& (emme, tegelt mul polnud piinlik...)
Kogemustepagas
Mis ma õppisin 4 kuuga? Mida ma kogesin? Mida ma nägin? Mida ma tundsin? Kes ma olin enne, kes olen nüüd? Kas üldse on midagi muutunud? Mis mulle meeldis? Mis mulle ei meeldinud? Kas lähen tagasi? Kas kahetsen? Kas olen õnnelik? Kas sain selle mida ootasin ja lootsin ja tahtsin? Kas, kas, kas?
● kõige olulisem - sõbrad. Igakord kui ma pean minema uude kohta, kus pole mul ühtegi sõpra ega tuttavat, kardan, et ma ei leiagi ühtegi sõpra. Nüüd kartsin ma veel eriti, sest teadsin, et suhtlemisega võib minna keeruliseks, sest ühel hetkel võib keele barjäär ette tulla. Minu esimeseks sõbraks sai Šejla, kes teisel kooli päeval juba kutsus mind suitsetama. Minu teiseks sõbraks sai Lama, kes väga salaja ja märkamatult mu südamesse puges ning mille tõttu ma arvan, et olen ma leidnud huvi Süüria vastu. Ma poleks seda kunagi arvanud. Loomulikult olid mu kõigekõige esimesed sõbrad mu korterikaasöased Florian ja David, kelle ma olen eriti tänulik. Florian, kes kiirgas postiivsusest ja David, kes utsitas mind igale poole minema ja käima. Erasmuse tudengitest keegi vägaväga lähedaseks ei saanud, aga columbia kuti Andrese ja tšehhi kuti Danieliga sai kõvasti nalja tehtud ning korealasest Yejiga ütlesime viimasel päeval vust kolm korda head aega. Kõiki neid ootan ka Eestisse külla ning ise tahaks täiega Tšehhi ja Columbiasse minna.
● hirm, millest lootsin üle saada- inglise keel. Hirmust sain üle ja oskus inglise keelt rääkida arenes jõudsalt ja kiires tempos. Ma ei mäleta, mis hetkel ma loobusin google trantlate kasutamisest kui tahtsin chatis Lamale või Šejlale kirjutada. Kuid kui loobusin (eelkõige laiskusest) sain aru, et sel hetkel ka ületasin hirmu. Ma olen seda alati teadnud, et hirmust ülesaamiseks on vaja hirmule samm lähemale astuda mitte samm kaugemale. Aga esimese sammu tegemine võib kesta aastaid. Peale inglise keele õppisin saksa keelt ja natuke hispaania ja araabia keelt. Kuna austrias on araabia keelt kõnelevaid inimesi päris palju ja vähesed eurooplased on huvitatud araabia keele õppimisest, siis võis neile veider aga samas heas mõttes üllatav olla, kui üks pisike, blond, valgenahaline rohelistesilmadega neiu järsku ütleb: "Yalla habibbi!" ("Lähme kullake!")
● peaaegu arusaamatult võimatu tegevus teha üksinda- reisimine. Mida ma tegelikult nautisin ja mis veel enam üllatas- see pole üldse raske. Raha on ainult vaja kui hääletada ei taha.
● asi, mida pelgasin enne, aga millega kohe ära harjusin- gaasipliit.
● mis peitub ainult meis endis- õnn. Seda ka lootsin austrias olles endi seest jälle leida. Ma saan öelda, et olen õnneliKUM! Aga nagu ma juba ütlesin, õnne ei saa väljast poolt. Eelkõige peab rahu tegema iseendaga.
Kõigekõigekõige!!! Ehk siis üks asi mis meeldis ja üks asi, mis ei meeldinud.
● MEELDIS!
Kohtuda nii erinevate kultuuride ja rahvustest inimestega. Püüan ette loetleda kõik oma osakonna inimeste koduriigid- holland, prantsusmaa, austria, saksamaa, läti, eesti, slovakkia, sloveenia, bosnia, hiina, venemaa, süüria, iraan, iraak. Erasmuslaste koduriigid- tšehhi, saksamaa, eesti, valgevene, türgi, hiina, columbia, itaalia, hispaania, suurbritannia, eesti. Eriti hakkasid mulle meeldima meie osakonna hiina neiud. Nummipummid!!!
●EI MEELDINUD!
Liigne vabadus! Vabadus, mida olin ülekõige oma eesti koolis igatsenud. Oli seal liigselt palju. Mulle tuli see lõppkokkuvõttes muidugi kasuks, sest sain teada, mis on piiritu vabadus ja et kus võiks minu puhul vabadus olla piiritletud. Kõige lihtsam seletus- mööblitudeng teeb lõpp projektiks seemnepaberi (loe eelmist postitust) või üks mu osakonna kaaslane tegi suppi. Ma arvan, et me mõlemad saime "suurepärane" hindeks. Või et see on väga normaalne kui õppejõud hilineb 2tundi.
Ahjaa (austrias: asoo), mis edasi?
Paljud on küsinud, et kas kavatsen blogimist jätkata. Ei oska veel vastata. Mõtteid on, aga kas selleks on vaja blogida... tahan oma elustiili muuta. Põhisüüdlaseks ikka mu lemmikblogija Maryliis ja Nullkulu. Aga eks paistab. Kuid saan lubada vaid nii palju, et see pole viimane austria blogipostitus. Augustis on oodata järge. Siiski - suuredsuured tänud teile, kes mu blogi olete lugenud ja ka mulle veidi tagasisidet andnud! Suured kallid teile!!!! Kohtumiseni!!!!
Nii ma jõudsingi Eestisse. Valutult. Väike paanikahoog oli Viini rongijaamas, sest ei teadnud, millega ja kuidas sealt lennujaama saada. Lõpuks lennujaama jõudsin kasutu lennujaana rongipiletiga hoopis bussiga, mis kõik läks kokku maksma 22euri. Lend läks valutult. Kuid kui mõtetut eesti möla lennukis kuulsin, siis mõistsin, miks ma saksa keelt ära ei õppinud. Iga möla ei viitsi ka kuulata. Eestisse maandudes teadsin, et mind ootab vanem vend vastas. Kui pagasit ootasin, siis helistas ta juba närviliselt, et kus ma olen... jahus mulle igasugu jama sellest, et ootab mind Riia lennujaamas. Ei jäänud uskuma. Siis ütles, et vaatab kodus jalkat, et hakkab siis nüüd sõitma. Ei jäänud uskuma. Ütlesin, et oodaku nüüd kannatlikult, varsti saan pagasi ja jõuan kohale. Pagasi kätte saades ja ooteruumi jõudes hakkasin rahva seast venna nägu otsima. Kui järsku mu ema häälega naine karjus: "Grete! Grete!" .... rohkem sõnu mul ei ole. Pilt ainult. &$/*;$#$*($@;,()÷=& (emme, tegelt mul polnud piinlik...)
 |
| 28.06.2018 Lennart Meri lennujaam |
Kogemustepagas
Mis ma õppisin 4 kuuga? Mida ma kogesin? Mida ma nägin? Mida ma tundsin? Kes ma olin enne, kes olen nüüd? Kas üldse on midagi muutunud? Mis mulle meeldis? Mis mulle ei meeldinud? Kas lähen tagasi? Kas kahetsen? Kas olen õnnelik? Kas sain selle mida ootasin ja lootsin ja tahtsin? Kas, kas, kas?
● kõige olulisem - sõbrad. Igakord kui ma pean minema uude kohta, kus pole mul ühtegi sõpra ega tuttavat, kardan, et ma ei leiagi ühtegi sõpra. Nüüd kartsin ma veel eriti, sest teadsin, et suhtlemisega võib minna keeruliseks, sest ühel hetkel võib keele barjäär ette tulla. Minu esimeseks sõbraks sai Šejla, kes teisel kooli päeval juba kutsus mind suitsetama. Minu teiseks sõbraks sai Lama, kes väga salaja ja märkamatult mu südamesse puges ning mille tõttu ma arvan, et olen ma leidnud huvi Süüria vastu. Ma poleks seda kunagi arvanud. Loomulikult olid mu kõigekõige esimesed sõbrad mu korterikaasöased Florian ja David, kelle ma olen eriti tänulik. Florian, kes kiirgas postiivsusest ja David, kes utsitas mind igale poole minema ja käima. Erasmuse tudengitest keegi vägaväga lähedaseks ei saanud, aga columbia kuti Andrese ja tšehhi kuti Danieliga sai kõvasti nalja tehtud ning korealasest Yejiga ütlesime viimasel päeval vust kolm korda head aega. Kõiki neid ootan ka Eestisse külla ning ise tahaks täiega Tšehhi ja Columbiasse minna.
● hirm, millest lootsin üle saada- inglise keel. Hirmust sain üle ja oskus inglise keelt rääkida arenes jõudsalt ja kiires tempos. Ma ei mäleta, mis hetkel ma loobusin google trantlate kasutamisest kui tahtsin chatis Lamale või Šejlale kirjutada. Kuid kui loobusin (eelkõige laiskusest) sain aru, et sel hetkel ka ületasin hirmu. Ma olen seda alati teadnud, et hirmust ülesaamiseks on vaja hirmule samm lähemale astuda mitte samm kaugemale. Aga esimese sammu tegemine võib kesta aastaid. Peale inglise keele õppisin saksa keelt ja natuke hispaania ja araabia keelt. Kuna austrias on araabia keelt kõnelevaid inimesi päris palju ja vähesed eurooplased on huvitatud araabia keele õppimisest, siis võis neile veider aga samas heas mõttes üllatav olla, kui üks pisike, blond, valgenahaline rohelistesilmadega neiu järsku ütleb: "Yalla habibbi!" ("Lähme kullake!")
 |
| Viimane päev Lamaga. Lama ema tegi pilti ja ta oli väga rahul mu araabia keele oskusega. |
● peaaegu arusaamatult võimatu tegevus teha üksinda- reisimine. Mida ma tegelikult nautisin ja mis veel enam üllatas- see pole üldse raske. Raha on ainult vaja kui hääletada ei taha.
● asi, mida pelgasin enne, aga millega kohe ära harjusin- gaasipliit.
● mis peitub ainult meis endis- õnn. Seda ka lootsin austrias olles endi seest jälle leida. Ma saan öelda, et olen õnneliKUM! Aga nagu ma juba ütlesin, õnne ei saa väljast poolt. Eelkõige peab rahu tegema iseendaga.
Kõigekõigekõige!!! Ehk siis üks asi mis meeldis ja üks asi, mis ei meeldinud.
● MEELDIS!
Kohtuda nii erinevate kultuuride ja rahvustest inimestega. Püüan ette loetleda kõik oma osakonna inimeste koduriigid- holland, prantsusmaa, austria, saksamaa, läti, eesti, slovakkia, sloveenia, bosnia, hiina, venemaa, süüria, iraan, iraak. Erasmuslaste koduriigid- tšehhi, saksamaa, eesti, valgevene, türgi, hiina, columbia, itaalia, hispaania, suurbritannia, eesti. Eriti hakkasid mulle meeldima meie osakonna hiina neiud. Nummipummid!!!
●EI MEELDINUD!
Liigne vabadus! Vabadus, mida olin ülekõige oma eesti koolis igatsenud. Oli seal liigselt palju. Mulle tuli see lõppkokkuvõttes muidugi kasuks, sest sain teada, mis on piiritu vabadus ja et kus võiks minu puhul vabadus olla piiritletud. Kõige lihtsam seletus- mööblitudeng teeb lõpp projektiks seemnepaberi (loe eelmist postitust) või üks mu osakonna kaaslane tegi suppi. Ma arvan, et me mõlemad saime "suurepärane" hindeks. Või et see on väga normaalne kui õppejõud hilineb 2tundi.
Ahjaa (austrias: asoo), mis edasi?
Paljud on küsinud, et kas kavatsen blogimist jätkata. Ei oska veel vastata. Mõtteid on, aga kas selleks on vaja blogida... tahan oma elustiili muuta. Põhisüüdlaseks ikka mu lemmikblogija Maryliis ja Nullkulu. Aga eks paistab. Kuid saan lubada vaid nii palju, et see pole viimane austria blogipostitus. Augustis on oodata järge. Siiski - suuredsuured tänud teile, kes mu blogi olete lugenud ja ka mulle veidi tagasisidet andnud! Suured kallid teile!!!! Kohtumiseni!!!!
 |
| Viimase päeva stessi leevendus |
 |
| Kuidas politsei pagulasi austrias püüab? |
 |
| Peaaegu eesti lipp. Mets on puudu. |
 |
| Jätkuvalt minu kõige lemmikum. Perekond Naeratus. |
 |
| Ta ei teinud seda nalja, mille eest saksamaal ja austrias tehakse korralik summa trahvi. |
 |
| Vanaisa enam ei ole, aga osa temast elab veel selle koera südames- Reti. Illegaalne linnaelanik, kellest saab täna ametlik Tallinna linnaelanik. |
Kommentaarid
Postita kommentaar