Teen kõike muud, peaasi et ei peaks oma enda projektiga tegelema. Nii palju on vahepeal juhtunud ja polnud aega, viitsimist ja energiat, et vahepeal kirjutada ning siis jälle edasi toimetada.
Alustan eelmisest neljapäevast. Käisime umbes 10nekesi 1000 liivakotti täitmas meie tulevase näituse tarvis. Kell 8 oli start ja lõpuks koju kõudsin kell 13 arvates, et pesen ja siis jooksen kooli oma projekti tegema, aga ei. Koju jõudes leidsin Floriani köögi ust küürimas. Küsides mis ta kodus teeb, vastas, et võttis koolist vaba päeva (ta oli pärast minuga haiglast käimist haigeks jäänud-köha, kurguvalu ja paar päeva polnud tal häält-ma loodan, et seda põhjustanud haigla külaskäik...). Ja mina olin see, kes palus tal võtta üks puhkepäev ja lihrsalt kodus puhata, aga mis tema teeb??? Suur puhastust köögis. Naljaga vastas, et minu ülesandeks jääb vann pesta. Kuid mul oli nagunii plaanis pesema minna pärast 4h liivakottide täitmist ja tassimist, siis olin nõus seda heameelega tegema. Pärast mida tegin pika lõunauinaku ja tavaliselt pärast uinauinakut pole ma väga energiat täis, vaid ootan millal öö saabub, et saaks jälle magama kerida.
![]() |
13 tudengit. 1000 liivakotti. 3tundi. |
Reedel toimus saksa keele tund kohvikus ja nemad siin nimetadavad seda kohvimajaks ning me külastasime ühte Austria traditsioonilist kohvimaja. Õppejõud on lihtsalt mqxsuper. Ostis meile maitsemiseks kolm erinevat kooki 6 tudengi peale - Linzi kook, õunastruudel ja üks imeheakookmillenimeeitea. Õhtul läksime ühele muusika üritusele nimega Bubble Days koos türgi neiu Didemi ja Columbia kuti Andresega (kaks nime - teine on Miquel aga meil on kaks Miquel erasmus grupis ja mulle meeldib isegi see eesti pärane nimi rohkem, hüüdnimi - Vash). Üritus iseenesest oli tasuta, aga sisenedes ei saabud isegi oma vee pudelt kaasa võtta ning kui soovisid midagi osta, siis pidid muretsema kaardi ja sellele laadima raha peale. Ma kavatsesin osta õlut ja üks kõige tavalisem vaadi hele õlu oli 5 eurot. Vähemalt nii nad siis teenisid ka kõikjalt pileti raha välja. Kuulasime ära kaks bändi. Ülepika aja sain live muusikat nautida ja tantsida. Aga me Andresega tahtsime varakult lahkuda, sest järgmine hommik ootas meid ees reis Tšehhi Krumlovasse koos teiste erasmuslastegq ja meie erasmus assistendi Jensiga. Tšehhikad ütlevad, et see on väga kuulus turistide linn, aga mulle on jäänud tunne, et seda teavad ainult tšehlased ja austerlased... ja hiinlased.
Reis Krumlovasse algas kell 8:30 bussiga. Kui ma õigesti mäletan, siis Krumlovasse jõudsime kell 11. Väga kiire sõit, aga kõik me magasime bussis. Linna peal tiirutamine ei võta üle 30minuti aega. Väga väike muinasjutuline linn, mis on paksult täis hiina turiste ja nendega ringi käivaid giide. Ei usu, et keegi selles linnas päriselt ka elab. Iga nurga peal oli hotell või hostel või pansionat. Ja teise nurga peal kohvik restaurant või suveniiri- või juveelipood. Väikse künka peal lossiaed ja vaade, mida te kõik võite näha Egon Schiele maalidelt. Väga populaarseks teeb selle linna sinkavonkaline läbiv jõgi, tänu millele meenutab see linn paljude sildade olemas oluga Veneetsiat. Terve päeva võib näha kuidas inimesed jõe peal kanuutavad või aerutavad. Kahekesi või viiekesi.
Pärast väikest jalutuskäiku linnas, hostelile silm peale visatud ja ka lõunasöök söödud. Käisime pargis ja tegime veel paar ringi linna peal, sest kes eksis ära (hispaania Miquel) ja kes unustas oma pool elu bussi ning tegi tuhat kõne, et need jälle tagasi saada (itaalia Elena). Õhtu saabudes jõudsime Jensi soovitusel ainukesse underground baari selles linnas. Seda peab taas kord üks vanem tšill vanad head rokki armastav mees (esimesel erasmuse peol viis Jens Linzis meid ka underground baari, kus baariomanikuks oli samuti halli habemega vanamees*). Kõik tellisid ühe kannu heledat vaadi õlu peale minu, kes armastab tumedat õlu (*ja Andres, kes ei joo üldse alkoholi). Alguses olime ainult meie. 2 tunfi hiljem oli baar rahvast täis. Kohale ilmus kolm meest kitarriga ja mängisid head muusikat meile laivis. Ühel hetkel, aga avastasin, et suitsuruumi uks on pärani lahti ja seal ta seisis. Kullast kallim hobi, mida Linzis tuletikuga taga otsisin - lauajalka. Andres rumaluke oli nõus minuga kohe mängima. Ma küll püüdsin talle selgeks teha, et ärgu ta võidu peale väga panustagu, aga juba ta oli Manuelalt 10 tšehhisenti küsinud ja 15min hiljem jõudis ta selgusele, et mind pole võimalik võita. Järgmine julge oli Jens. Ta küll ütles, et ta on koolis palju mänginud, siis tema haiguse tõttu ma polnud selles väga kindel. (Ta ei osanud mulle väga selgitada, mis tal viga on, aga igatahes juba sünnist saadik on tal kätes krambid ja värinad ning tal on raskusi asju käes hoida ning tõsta, mis tähendab ka, et õlut joob ta kõrrest) . Minu imestuseks mängis ta aga väga hästi... kuid mitte piisavalt. Mis lõppes sellega, et mind jäeti mängust välja ja poisid mängisid omavahel. Pärast suurt prallet tantsides, kus ma pidin tõestama ühele võõrale lõuna-ameerika mehele, et eestlased pole nii mökud kui tema seda arvab (ta teatas mulle et eesti kaotas marokole jalkas ja see veits pahandas mind...)
Aga üks hetk avastasime Jensiga, et ülejäänud rahvas on juba hostelisse magama läinud. Aga meil oli ühiseid jututeemasid palju kuna Jens teab väga hästi mu korterikaaslaseid ja ta küsis palju Floriani ja Davidi kohta. Tegime ühe väikse tiiru veel öises Krumlovis ja mina sain lõpuks voodisse kell kolm. Äratus oli kell 9 ja selleks ajaks olid peaaegu kõik jõudnud käia juba poes ja süüa hommikust. Tagasisõit Linzi võttis aega ainult 1.5h. Pärast mida ma kukkusin voodisse tegin kiire napi ning juba jooksin tüdrukutega kohvetama, sest me polnud ammu kolmekesi midagi koos teinud ja ammugi jõudnud rääkida. (*Tüdrukud - Šejla ja Lama). Lama oli meie peale kuri, sest me mõlemad lahkume Šejlaga kahe nädala pärast (kuigi Šejla naaseb sügisel tagasi), siis lohutuseks ostsime talle jäätist. Hakkan neid kindlasti igatsema!
Jõudsin oma tekstiga lõpuks tänasesse päeva. Esmaspäev. Saksa keele õpoejõud kutsus meid enda juurde külla. Ta elab kõrval linnas (pole kindel kas nad nimetavad seda linnaks) Leonding. Bussiga 15min kaugusel. Üliarmas kollane majake. Sise ruumis seinad ka kas kollased või helesinised. Köök oli peaaegu nagu minu unistuste köök. Suur, hele, avatud ja saarekesega. Nii võin kokata küll. Aga kõige olulisem aias oli bassein. Bassein. Bassein. Ma elaks seal basseinis. Täna oli 32kraadi. Me kõik elaks seal. Sõime, jõime, ujusime ja siis ma ujusin veel ja siis veel ja siis mõtlesin, et aitab võtan päikest, aga siis mind lükati vette ja ma ujusin veel. Ja minust sai sel hetkel ka ujumisõpetaja. Õpetasin hiina neiule konnastiilis ujumise selgeks. Enne seda ta ei osanud ujuda. Mina olin õnnelik ja tema oli õnnelik. Lõpuks mulle tundus, et päikest ma ei saanudki, aga nüüd olen ikka punane nagu vähk.
Hiljem läksin kooli ja tegin näo, et aitan näituse jaoks valmistuda, aga tegelikult oli neil kõik selle päeva tööd tehtud. Ehk homme saan olla kasulik. Nüüd aitab reisutamisest ja lõbutsemisest. Järgmised päevad tõotavad tulla töised.
Palju juttu ühes postituses. Loodan, et jõuate ja jaksate mu juttu lõpuni lugeda.
![]() |
Neljapäeval näituse avamine |
Kommentaarid
Postita kommentaar