Vahest ei lähe elu nii nagu sina mõtled, planeerid ja unistad. Juba siis kui mulle jänesesõidu eest trahvi tehti oleks pidanud taipama, et ei ole vaja praegu siis nii hullult sinna Firenzesse tahta. Aga ikkagi ostsin paar nädalat tagasi rongipiletid ära ja olin valmis magama kaks ööd rongiistmel. Peaasi, et Firenzesse saaks. Aga keha on targem kui mõistus. Käisin laupäeval jälle oma imelises linnas Salzburgis ja ma teadsin sel hetkel, et see ei jää viimaseks korraks. Nimelt olin ostnud rongipileti Firenzest Salzburgi. Kuid nüüd siiski arvan, et see jäi selle erasmuse reisi viimaseks korraks tõenäoliselt.
Eile oleks pidanud seljakotiga astuma Müncheni rongi peale ja sõitma Münchenisse. Päeva seal veetma ja öörongiga sealt edasi Firenzesse. Kuid nii see paraku ei juhtunud. Laupäeva õhtul Salzburgist koju jõudes algasid külmavärinad. Ema arvas, et arvatavasti päiksest ja ma uskusin teda. Pühapäeval aga külmavärinad jätkusid ja lisandusid kuumavärinad. Aga kuna ma pole arvanud, et mina maalaps kunagi võiks päiksepiste või kuumarabanduse saada. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Koristasin tuba ja püsisin toas. Pühapäev vastu esmaspäeva ei saanud ma põhimõtteliselt magada, higistasin ja rapsisin voodis. Hommikul oli väsitav olla ja mitte ükski asend ei olnud mugav. Peakäis ringi. Peavalu. Lihasvalud. Ja vaheldumisi kuuma ja külmalained üle terve keha. Kananahk.
Mõte, et pean loobuma oma kolme päevasest reisist, teades seal juures, et pileti raha arvatavasti tagasi ei saa, oli mulle vastukarva. Ma ei saa. Ma ei tohi! Emale kiire kõne, aga väitis vastupidist. Vahest peab loobuma unistustest, mis on sulle ainult rongijaama kaugusel. Aga natuke ju lootsin, et homme on parem ja siiski võtsin retke poodi, et osta homse reisi jaoks toitu ja ka vitamiini rohkeid puuvilju. Sel tavapärasel üpriski lühikesel teekonnal (tagasi tulles ülivaevaline mäkketõus) oli raske teed jälgida, sest silmad ei kannatanud valgust ja pea käis ringi. Higi jooksis mööda selga alla. Esimest korda unistasin kevadel talvistest külmakraadidest.
Tagasi kodus. Voodis. Ja oodates, et ehk keegi jõuab varsti koju. Näiteks Florian. Ja ma saan talt küsida kraadiklaasi ja arsti aadressi. Kraadiklaas näitas esmaspäeva õhtul 38,2 °c. Florian lubas minuga järgmine hommik arsti juurde minna. Tõi mulle külmakoti. Ja see alandas mu palaviku normaal kehatemperatuurini ja ma sain ülepika aja hästi magada. Hommikul ärgata oli ok, aga mitte selline tunne, et võiks münchenisse sõita. Püsti tõustes käis pea ikka ringi ja tuim valu oimukohtades.
Algas teekond haiglasse. Bussiga. Emosse. Esimene peatus. Infolett. Teine peatus administraator. Kolmas peatus. Kuri unine kiirabiarsti laadne neiu, kus pandi mulle midagi kõrva (arvasin, et kontrollivad mu kõrvu... hiljem selgub, mis see tegelikult oli) ja käe ümber pandi minu nimeline käepael. Seal rääkis Florian esimesele inimesele, miks ma siin olen ja mis mul viga on. Minu teooria oli tegelikult algusest peale teine kui mu ema teooria. Ehk, siis kuna ma korjasin kaks nädalat tagasi enda küljest kaks puuki, siis minu loogika (google loogika) järgi just sel hetkel peaks tõusma palavik kui kahtlustada puukentsefaliiti. Ja selle versiooni me Florianiga ka seal esitasime. Unustasin mainida Florianile, et see võib olla ka päiksepiste + stress.
Vahepeatus. Väääääga pikk ooteaeg. Vahepeal suutis Florian ühte võõrast vananaist lohutada, kes istus meie vastas ja kelle mees oli just toodud kiirabiga haiglasse, sest ta ei saanud hingata. Nuttev vanaproua sai varsti mehe juurde. Me passisime edasi. Möödunud oli ma arvan vähemalt 2h. Kui lõpuks kutsuti meid järgmisee kabinetti. Neljas peatus. Veidi sõbralikum naine. Kes pani mind pikali ja katsus ja küsis ja lõpuks ütles, et liiga vara öelda, kuid minge järgmisele korrusele. Neoroloogide juurde. Pikem jalutuskäik. Viies peatus. Vererõhumõõtmine ja kolmandat korda sai Florian rääkida mis mul viga on. Ja teist korda pandi mulle jälle mingi asi kõrva ja pärast seda öeldi, et palavik on praegu 37,7kraadi. Siis ma lõpuks taipasin, mis ime aparaat see on- kehatemperatuuri mõõtja.
Kuues peatus. Kuhu sisenesin üksi. Möödunud oli 3h ja Florianil oli tähtsad telefonikõned. Lõpuks oli arusaada, et ma olen jõudnud arsti juurde. Kena, pikk tumadate juuste, pruunide silmade, veidi tõmmuma nahaga noormees. (See kirjeldus ei tähenda, et ma selle järgi sain aru, et ta on arst...) Väga noortepärane ja väga mõistev. Vestlus sujus, kuigi olin kartnud kas mulle on ikka selge kõik ta küsimused. Ja ka tema pani mind pikali ja esimesed harjutused olid samad, mida tegi eelmine naisterahvas, kes mind pikali palus. Ma kardan noori kenasid meesarste, sest ma võin lambist väga ebamugaval hetkel naerma...ühel hetkel ma ei saanud naeru enam kinni hoida, sest ta kontrollis mu reflekse ja puudutas mu jalataldu.
Kõikidele küsimustele vastused saadud, jõudsime selleni, mida ma juba aimasin, kui ma tahan teada, kas mul on puukentsefaliit või mitte. See jube test, kus proov võetakse seljaaju lähedalt ja millega võivad kaasneda tühistused. Ja kuna ma olin targast googlest uurinud, et puukentsefaliidil puudub ravim, siis lõppkokkuvõttes ei leidnud ma põhjust miks ma peaks seda tegema. Ühe tegelt leidsin...et ära proovida selle testi tegemine, aga sellega käis juures AGA. Ma pean pärast seda testi jääma üheks ööks haiglasse järelvalve alla. Ja see ei tundunud mulle, kui mittehaiglaarmastajale just väga rõõmustav uudis. Nagu arst ütlest. Ma võtsin riski ja otsustasin minna koju ja lihtsalt puhata paar päeva kodus, sest tegelt puukentsefaliiti ka ainult nii ravitakse.
Ja nüüd ma siis vaevlen kodus voodis. Ilma palavikuta. Aga pearingluse ja uimasusega. Ma ise mõtlen, et kui ma oleks päiksepiste ja stressiga lagedale tulnud eile arsti juures, siis kuidas see oleks siis lõppenud. Noo istuks ma arvan ikka siin voodis. Ruloo vahelt õue piiludes, kus päike särab täevas. Ma pole kurb. Vihma ja 14kraadi palun! Saab tuppa ka värsket õhku! Vihma lubab, aga ei tea kas 18kraadi on piisav...
Ps! Kogu tekst on kirjutadud telefonis. Ma ei teadnud, et see nii mugav saab olla.
Ps2! Unustasin haiglast ja haiglas pilte teha... aga kes teab võib-olla pean veel tagasi minema ja siis saan teha.
Vanem vend ütles, et ma käisin Salzburgis liiga napilt riides ja ma külmetusin või siis sain päiksepiste. Mõlemat võib olla...
Eile oleks pidanud seljakotiga astuma Müncheni rongi peale ja sõitma Münchenisse. Päeva seal veetma ja öörongiga sealt edasi Firenzesse. Kuid nii see paraku ei juhtunud. Laupäeva õhtul Salzburgist koju jõudes algasid külmavärinad. Ema arvas, et arvatavasti päiksest ja ma uskusin teda. Pühapäeval aga külmavärinad jätkusid ja lisandusid kuumavärinad. Aga kuna ma pole arvanud, et mina maalaps kunagi võiks päiksepiste või kuumarabanduse saada. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Koristasin tuba ja püsisin toas. Pühapäev vastu esmaspäeva ei saanud ma põhimõtteliselt magada, higistasin ja rapsisin voodis. Hommikul oli väsitav olla ja mitte ükski asend ei olnud mugav. Peakäis ringi. Peavalu. Lihasvalud. Ja vaheldumisi kuuma ja külmalained üle terve keha. Kananahk.
Mõte, et pean loobuma oma kolme päevasest reisist, teades seal juures, et pileti raha arvatavasti tagasi ei saa, oli mulle vastukarva. Ma ei saa. Ma ei tohi! Emale kiire kõne, aga väitis vastupidist. Vahest peab loobuma unistustest, mis on sulle ainult rongijaama kaugusel. Aga natuke ju lootsin, et homme on parem ja siiski võtsin retke poodi, et osta homse reisi jaoks toitu ja ka vitamiini rohkeid puuvilju. Sel tavapärasel üpriski lühikesel teekonnal (tagasi tulles ülivaevaline mäkketõus) oli raske teed jälgida, sest silmad ei kannatanud valgust ja pea käis ringi. Higi jooksis mööda selga alla. Esimest korda unistasin kevadel talvistest külmakraadidest.
Tagasi kodus. Voodis. Ja oodates, et ehk keegi jõuab varsti koju. Näiteks Florian. Ja ma saan talt küsida kraadiklaasi ja arsti aadressi. Kraadiklaas näitas esmaspäeva õhtul 38,2 °c. Florian lubas minuga järgmine hommik arsti juurde minna. Tõi mulle külmakoti. Ja see alandas mu palaviku normaal kehatemperatuurini ja ma sain ülepika aja hästi magada. Hommikul ärgata oli ok, aga mitte selline tunne, et võiks münchenisse sõita. Püsti tõustes käis pea ikka ringi ja tuim valu oimukohtades.
Algas teekond haiglasse. Bussiga. Emosse. Esimene peatus. Infolett. Teine peatus administraator. Kolmas peatus. Kuri unine kiirabiarsti laadne neiu, kus pandi mulle midagi kõrva (arvasin, et kontrollivad mu kõrvu... hiljem selgub, mis see tegelikult oli) ja käe ümber pandi minu nimeline käepael. Seal rääkis Florian esimesele inimesele, miks ma siin olen ja mis mul viga on. Minu teooria oli tegelikult algusest peale teine kui mu ema teooria. Ehk, siis kuna ma korjasin kaks nädalat tagasi enda küljest kaks puuki, siis minu loogika (google loogika) järgi just sel hetkel peaks tõusma palavik kui kahtlustada puukentsefaliiti. Ja selle versiooni me Florianiga ka seal esitasime. Unustasin mainida Florianile, et see võib olla ka päiksepiste + stress.
Vahepeatus. Väääääga pikk ooteaeg. Vahepeal suutis Florian ühte võõrast vananaist lohutada, kes istus meie vastas ja kelle mees oli just toodud kiirabiga haiglasse, sest ta ei saanud hingata. Nuttev vanaproua sai varsti mehe juurde. Me passisime edasi. Möödunud oli ma arvan vähemalt 2h. Kui lõpuks kutsuti meid järgmisee kabinetti. Neljas peatus. Veidi sõbralikum naine. Kes pani mind pikali ja katsus ja küsis ja lõpuks ütles, et liiga vara öelda, kuid minge järgmisele korrusele. Neoroloogide juurde. Pikem jalutuskäik. Viies peatus. Vererõhumõõtmine ja kolmandat korda sai Florian rääkida mis mul viga on. Ja teist korda pandi mulle jälle mingi asi kõrva ja pärast seda öeldi, et palavik on praegu 37,7kraadi. Siis ma lõpuks taipasin, mis ime aparaat see on- kehatemperatuuri mõõtja.
Kuues peatus. Kuhu sisenesin üksi. Möödunud oli 3h ja Florianil oli tähtsad telefonikõned. Lõpuks oli arusaada, et ma olen jõudnud arsti juurde. Kena, pikk tumadate juuste, pruunide silmade, veidi tõmmuma nahaga noormees. (See kirjeldus ei tähenda, et ma selle järgi sain aru, et ta on arst...) Väga noortepärane ja väga mõistev. Vestlus sujus, kuigi olin kartnud kas mulle on ikka selge kõik ta küsimused. Ja ka tema pani mind pikali ja esimesed harjutused olid samad, mida tegi eelmine naisterahvas, kes mind pikali palus. Ma kardan noori kenasid meesarste, sest ma võin lambist väga ebamugaval hetkel naerma...ühel hetkel ma ei saanud naeru enam kinni hoida, sest ta kontrollis mu reflekse ja puudutas mu jalataldu.
Kõikidele küsimustele vastused saadud, jõudsime selleni, mida ma juba aimasin, kui ma tahan teada, kas mul on puukentsefaliit või mitte. See jube test, kus proov võetakse seljaaju lähedalt ja millega võivad kaasneda tühistused. Ja kuna ma olin targast googlest uurinud, et puukentsefaliidil puudub ravim, siis lõppkokkuvõttes ei leidnud ma põhjust miks ma peaks seda tegema. Ühe tegelt leidsin...et ära proovida selle testi tegemine, aga sellega käis juures AGA. Ma pean pärast seda testi jääma üheks ööks haiglasse järelvalve alla. Ja see ei tundunud mulle, kui mittehaiglaarmastajale just väga rõõmustav uudis. Nagu arst ütlest. Ma võtsin riski ja otsustasin minna koju ja lihtsalt puhata paar päeva kodus, sest tegelt puukentsefaliiti ka ainult nii ravitakse.
Ja nüüd ma siis vaevlen kodus voodis. Ilma palavikuta. Aga pearingluse ja uimasusega. Ma ise mõtlen, et kui ma oleks päiksepiste ja stressiga lagedale tulnud eile arsti juures, siis kuidas see oleks siis lõppenud. Noo istuks ma arvan ikka siin voodis. Ruloo vahelt õue piiludes, kus päike särab täevas. Ma pole kurb. Vihma ja 14kraadi palun! Saab tuppa ka värsket õhku! Vihma lubab, aga ei tea kas 18kraadi on piisav...
Ps! Kogu tekst on kirjutadud telefonis. Ma ei teadnud, et see nii mugav saab olla.
Ps2! Unustasin haiglast ja haiglas pilte teha... aga kes teab võib-olla pean veel tagasi minema ja siis saan teha.
 |
| Šejlaga Salzburgis. Loomulikult kõik pildid minust on tema tehtud!!! |
 |
Kommentaarid
Postita kommentaar