Kui välja arvata saksa keele tunnid esmaspäeviti ja reedeti, siis mu oma osakonnas toimuvad ainult ühel päeval nädalas loengud (workshopid), milles mina osalen. Vahest ei saa ma aru, kas ma olen ikka õigesti aru saanud, et kas ma ikka saan kõik vajalikud EAP-ed kätte või mitte. Ei tea. Eks hiljem Eestis näeb. Eile oli kaks workshopi ja nüüd jälle vabad päevad. Lubasin tüdrukutele, et lähen täna ka kooli nende ühte hindamist vaatama. Aga nüüd on kell juba kaks ja ma istun kodus ja kirjutan blogi. Ehk ikka jõuan kooli ka täna. Kui hindamistele ei jõua, siis äkki hiljem ühe kohvi nendega kohvikus ikka jõuan teha. Plaan oli küll täna jalkat mängima minna õhtul, kuid Lamal tuli midagi ette, ehk äkki homme.
Aga eilsest päevast- kuna aktiivseid koolipäevi vähe ja harva, siis unustan ära, et ei pea selle pärast muretsema ja närvitsema. Aga ikka eelnev öö ei maga hästi ja hommikul pole tahtmist ärgata, sest ärevus eelootava koolipäeva pärast on kohutavalt piinarikas. Püüan end rahustada lausudes: "Kas on juhtunud eelnevatel kordadel midagi jubedat, hirmsat, tapvat? Ei. Ei ole. Kõik on sõbralikud! Keegi ei hammusta, pigem üleliia abivalmid!" Lubasin endale, et olen tugev ja julge ning lähen ikkagi kooli. Neid koolipäevi mul ju niigi vähe. Esimene workshop oli saksamaalt pärit õppejõu Mirkoga, kes on elanud juba 11 aastat Viinis ja ta armastab seda linna nagu mina, ma arvan, armastan Tartut. Ta ei tunne mugavalt end kui peab rääkima inglise keeles seega näeb see loeng välja nii et ma teen näo nagu kuulan, samas ma ei pea muretsema kui unustan end ja avastan end instagrammi scrollimas. Paaril korral Mirko märkab mind. Vabandab ette ja taha et räägib saksa keeles ja siis võtab end kokku ja tõlgib lühidalt oma jutu inglise keelde. Tal on raskusi õigete sõnade leidmisega ja palub sealjuures abi teistelt tudengitelt. Ma olen väga tänulik, et nad kõik on ametis Mirko sõnade tõlkimisega, aga tihti pean tegema näo, et sain tõlgitud sõnast aru, sest tihti on see sõna minu inglise keele sõnavarast väline sõna.
Workshop lõppes sellega, et mulle jõudis ülesande sisu kohale alles, siis kui kõik hakkasid oma ideid esitlema. Ja minu esitletud idee ei olnud õige või õigemini pooliku ideega, siis sellest ei juhtunud midagi. Mirko vabandas, et ta ei osanud piisavalt hästi mulle selgeks teha, mida ta sellest ootab. Mulle tunduski, et ma pääsesin sellest ainult seetõttu, et Mirko arvas, et see oli tema süü. Ma küll ei nõustu temaga, aga olgu pealegi. Sellega ei saanud veel loeng läbi. Kuna Mirko ja osakonnajuhil Tonil on eriarvamused ja neil mingi kana kitkuda, siis see on viimane semester, kui Mirko selles osakonnas loenguid annab. Ja selle kurva uudise puhul tahab Mirko viimasel loengul minna meiega ekskursioonile, linna servas, ühe järve äärde piknikule. Ja selleks avas ta oma hipsterist rahakukru ja ulatas kõigile 10 eurot pihku. Kõik olid segaduses ja küsisid, et mileks või miks??? Täpselt ei saanudki aru, mis see tema idee oli. Aga põhimõtteliselt võime teha selle rahaga, mida iganes soovime. Pakkus välja, et üks õhtu minna baari ja lihtsalt täis juua. Mille peale üks neiu küsis, et kas 10 euro eest saab täis juua? Siis pakuti välja, et saame ka raha kokku panna ja osta ühiselt midagi. Juu see on siis jälle mingi Mirko laadi ülesanne, mis peaks aitama meid rohkem lennukamalt ja vabamalt mõtlema. Mis meenutas mulle Tartu Kunstikooli direktori kingitust lõpuaktusel, kui Kadi kinkis kõikidele lõpetajatele ühe kanamuna. Ja kõigil oli võimalik ise mõelda, mida selle munaga peale hakata. Ma isegi ei mäleta, mida mina tegin, aga üks mu kursaõde sõi selle järgmisel hommikul ära, sest ta ei olnud peale selle midagi muud külmkapis süüa, aga üks kursaõde pani selle hauduma ja sellest sündis pisike tibu. Valikuid on piiramatult!
Teisele workshopile suvatses lõpuks Šejla ka kohale ilmuda, kes otsustas Mirko loengu ajal voodis pikutada... mis oli ka algselt minu plaan. Teine workshop on prantslasest Antoinega, kelle nime ma ei suuda siiani õigesti hääldada ja kirjapildi pean ka alati üle kontrollima. Ta räägib küll väga head inglise keelt, aga sellel on prantsuse aktsent küljes, seega vahest ma lihtsalt ei saa aru, mid ta ütleb. Mulle ta isiklukult tundub sümpaatne, veidi külm ja kõrk. Šejla arvab, et see tuleneb tema rahvusest, ta ei salli teda üldse: "Ta on nii abstraktne ja kõik mida ma teen ei meeldi Antoinele!" Mulle ta abstraktsus meeldib, aga ma pean nõustuma, et väga raske on arusaada, mida ta mõtleb või soovib. Tema antud ülesanne- ma arvasin pikka aega, et ma olen ainuke, kes ülsesande sisust aru ei saa, aga ei julgenud seda kellegile öelda, lihtsalt tegin seda, mida Antoine ütles. Aga ühel kohviku retkel mõningate kooliõdedega hakkasid nad kiruma Antoine workshopi just sel samal põhjusel, et sisu ja lõpp ülesande eesmärk on kõigile arusaamatu kui mitte öelda teadmata. Ja eile pidi olema viimane workshop temaga - non space workshop - lootsin, et lõpuks saab see arusaamatu workshop läbi, kuid ei, printer otsustas, et ta ei prindi sel päeval normaalselt, seega lükkasime hindamise paar nädalat edasi. Natuke nagu olin seda soovinud, samas lootsin ju ikkagi, et see saaks läbi. Mis seal ikka. Sai varem koju.
Ma saatsin eelmine esmaspäev pärast saksa keele tundi (kell 14.00) viis kirja eestisse. Esimene kiri jõudis kohale Tartusse kolmapäeval. Teine ja kolmas kiri oli samale aadressile Tallinnasse Nõmmele ja need jõudsid kohale reedel. Reedel jõudis ka neljas kiri Pärnusse kohale. Siiani ei tea kas viies kiri jõudis Vändrasse, sest mu kallis isa ei vaata postkasti. Ja kui saatsin talle sõnumi paar päeva tagasi "Vaata postkasti!", sain ma eile talle helistades teada, et ta vaatas, aga midagi ei olnud. Natuke edasi vesteldes sain aru, et ta vaatas e-maili postkasti. Minu isa, kes pole arvutiga väga kodus, loeb ka "postkasti" sõna all e-maili postkasti... IT-ajastu võib küll nüüd ametlikult alanuks kuulutada!
Aga eilsest päevast- kuna aktiivseid koolipäevi vähe ja harva, siis unustan ära, et ei pea selle pärast muretsema ja närvitsema. Aga ikka eelnev öö ei maga hästi ja hommikul pole tahtmist ärgata, sest ärevus eelootava koolipäeva pärast on kohutavalt piinarikas. Püüan end rahustada lausudes: "Kas on juhtunud eelnevatel kordadel midagi jubedat, hirmsat, tapvat? Ei. Ei ole. Kõik on sõbralikud! Keegi ei hammusta, pigem üleliia abivalmid!" Lubasin endale, et olen tugev ja julge ning lähen ikkagi kooli. Neid koolipäevi mul ju niigi vähe. Esimene workshop oli saksamaalt pärit õppejõu Mirkoga, kes on elanud juba 11 aastat Viinis ja ta armastab seda linna nagu mina, ma arvan, armastan Tartut. Ta ei tunne mugavalt end kui peab rääkima inglise keeles seega näeb see loeng välja nii et ma teen näo nagu kuulan, samas ma ei pea muretsema kui unustan end ja avastan end instagrammi scrollimas. Paaril korral Mirko märkab mind. Vabandab ette ja taha et räägib saksa keeles ja siis võtab end kokku ja tõlgib lühidalt oma jutu inglise keelde. Tal on raskusi õigete sõnade leidmisega ja palub sealjuures abi teistelt tudengitelt. Ma olen väga tänulik, et nad kõik on ametis Mirko sõnade tõlkimisega, aga tihti pean tegema näo, et sain tõlgitud sõnast aru, sest tihti on see sõna minu inglise keele sõnavarast väline sõna.
Workshop lõppes sellega, et mulle jõudis ülesande sisu kohale alles, siis kui kõik hakkasid oma ideid esitlema. Ja minu esitletud idee ei olnud õige või õigemini pooliku ideega, siis sellest ei juhtunud midagi. Mirko vabandas, et ta ei osanud piisavalt hästi mulle selgeks teha, mida ta sellest ootab. Mulle tunduski, et ma pääsesin sellest ainult seetõttu, et Mirko arvas, et see oli tema süü. Ma küll ei nõustu temaga, aga olgu pealegi. Sellega ei saanud veel loeng läbi. Kuna Mirko ja osakonnajuhil Tonil on eriarvamused ja neil mingi kana kitkuda, siis see on viimane semester, kui Mirko selles osakonnas loenguid annab. Ja selle kurva uudise puhul tahab Mirko viimasel loengul minna meiega ekskursioonile, linna servas, ühe järve äärde piknikule. Ja selleks avas ta oma hipsterist rahakukru ja ulatas kõigile 10 eurot pihku. Kõik olid segaduses ja küsisid, et mileks või miks??? Täpselt ei saanudki aru, mis see tema idee oli. Aga põhimõtteliselt võime teha selle rahaga, mida iganes soovime. Pakkus välja, et üks õhtu minna baari ja lihtsalt täis juua. Mille peale üks neiu küsis, et kas 10 euro eest saab täis juua? Siis pakuti välja, et saame ka raha kokku panna ja osta ühiselt midagi. Juu see on siis jälle mingi Mirko laadi ülesanne, mis peaks aitama meid rohkem lennukamalt ja vabamalt mõtlema. Mis meenutas mulle Tartu Kunstikooli direktori kingitust lõpuaktusel, kui Kadi kinkis kõikidele lõpetajatele ühe kanamuna. Ja kõigil oli võimalik ise mõelda, mida selle munaga peale hakata. Ma isegi ei mäleta, mida mina tegin, aga üks mu kursaõde sõi selle järgmisel hommikul ära, sest ta ei olnud peale selle midagi muud külmkapis süüa, aga üks kursaõde pani selle hauduma ja sellest sündis pisike tibu. Valikuid on piiramatult!
Teisele workshopile suvatses lõpuks Šejla ka kohale ilmuda, kes otsustas Mirko loengu ajal voodis pikutada... mis oli ka algselt minu plaan. Teine workshop on prantslasest Antoinega, kelle nime ma ei suuda siiani õigesti hääldada ja kirjapildi pean ka alati üle kontrollima. Ta räägib küll väga head inglise keelt, aga sellel on prantsuse aktsent küljes, seega vahest ma lihtsalt ei saa aru, mid ta ütleb. Mulle ta isiklukult tundub sümpaatne, veidi külm ja kõrk. Šejla arvab, et see tuleneb tema rahvusest, ta ei salli teda üldse: "Ta on nii abstraktne ja kõik mida ma teen ei meeldi Antoinele!" Mulle ta abstraktsus meeldib, aga ma pean nõustuma, et väga raske on arusaada, mida ta mõtleb või soovib. Tema antud ülesanne- ma arvasin pikka aega, et ma olen ainuke, kes ülsesande sisust aru ei saa, aga ei julgenud seda kellegile öelda, lihtsalt tegin seda, mida Antoine ütles. Aga ühel kohviku retkel mõningate kooliõdedega hakkasid nad kiruma Antoine workshopi just sel samal põhjusel, et sisu ja lõpp ülesande eesmärk on kõigile arusaamatu kui mitte öelda teadmata. Ja eile pidi olema viimane workshop temaga - non space workshop - lootsin, et lõpuks saab see arusaamatu workshop läbi, kuid ei, printer otsustas, et ta ei prindi sel päeval normaalselt, seega lükkasime hindamise paar nädalat edasi. Natuke nagu olin seda soovinud, samas lootsin ju ikkagi, et see saaks läbi. Mis seal ikka. Sai varem koju.
Ma saatsin eelmine esmaspäev pärast saksa keele tundi (kell 14.00) viis kirja eestisse. Esimene kiri jõudis kohale Tartusse kolmapäeval. Teine ja kolmas kiri oli samale aadressile Tallinnasse Nõmmele ja need jõudsid kohale reedel. Reedel jõudis ka neljas kiri Pärnusse kohale. Siiani ei tea kas viies kiri jõudis Vändrasse, sest mu kallis isa ei vaata postkasti. Ja kui saatsin talle sõnumi paar päeva tagasi "Vaata postkasti!", sain ma eile talle helistades teada, et ta vaatas, aga midagi ei olnud. Natuke edasi vesteldes sain aru, et ta vaatas e-maili postkasti. Minu isa, kes pole arvutiga väga kodus, loeb ka "postkasti" sõna all e-maili postkasti... IT-ajastu võib küll nüüd ametlikult alanuks kuulutada!
Kommentaarid
Postita kommentaar