Helgem tulevik

Teisipäeval oli ainuke pikem koolipäev. Ton - osakonnajuht, kes elab ja töötab Viinis tuli korraks Linzi, et vaadata üle meie projektid juunis toimuva osakonnanäituse jaoks. Hommikul lobisesime köögis, siis jooksime mingile Linzi kultuuripäevade konverentsile. Millest ma muidugi mõhkugi aru ei saanud ning siis hakkasime valmistama lõunat, korea tudengi eestvedamisel. Kevadrullid. Kõigil oli nii põnev nuudlid ja aedviljad mässida riispaberi ümber ja olime nii õnnelikud kui saime kiita, et väga ilusad ja korrektsed rullid tulevad meil. Vedasime lauad ja toolid kunstimuuseumi Lentose juurde ning sõime Toniga koos lõunat. Kuna seal oli väga suur tuul ning pooled teisel pool pikka lauda ei kuulnud midagi, mida Ton räägib, siis oma projektidest rääkisime hiljem osakonnas. Oma projektist räägin teile mõni teine päev, kui olen kindel, et on õige aeg. Tonile igatahes mu mõte meeldib. Ja mulle öeldi, et kui talle meeldib, siis on kõik suurepärane.

Pikka aega olen siin plaaninud midagi küpsetada. Eile lõpuks otsustasin, et aeg on küpsetada üks rabarberikook. Ja kuna meil siin JÄLLE vabad päevad, siis otsustasin tüdrukud enda juurde külla kutsuda ja koos kooki süüa. Kuna pooled tudengid on läinud Berliini ühele objektile, siis ülejäänudel pole suurt midagi siin teha. Tüdrukud ähkisid ja puhkisid ja pühkisid higi oma näolt kui lõpuks minu juurde jõudsid. Pärast klaasikese vee joomist olid nad võimelised rääkima. Esimene küsimus oli, kas sa tõesti IGA päev käid jalgsi koolist koju. Jah. Aga eks ma olen siis samasugune nagu nemad olid. Eriti kui õues on 25kraadi ja lämbe + ma elan künka otsas. Koogi olin selleks ajaks just jõudnud ahju panna ja olin selle pärast veidi mures, sest tund aega jahmerdasin selle taignaga. Ma unustan igakord ära, kui närvi ma alati lähen tainast valmistades. Jessake! Ja see kook tundus hukule määratud. Õnneks tüdrukud olid teepeal poest läbi käinud ja ostnud jäätist, miski mis päästab maailma.

Tüdrukud olid mu korterist vaimustunud. Šejla kirjeldas korterit sõnaga rustikaalne. Ise ei kasutaks seda sõna päris. Kuid eks Florianile meeldibki maalähedus ja naturaalsed materjalid. Koogi ahjust välja võtmisel ja pärast jahtumist sain tüdrukutele näidata ka oma tuba ja rõdu. Telefonid olid kohe väljas ja algas instagrammi storyde tegemine. Pärast oli jututeemaks kaks põhiteemat - religioon/usk ja peresuhted. Kuna mul on mõlemate teemade suhtes neutraalne ja üpriski võrdne suhtumine, siis olin pigem kuulaja rollis, aga oli põnev kuulata kui erinevad me kolm oleme, sest me kõik kolm oleme nii erinevast rahvusest, kuid samas oleme kokkuhoidvad. Religiooniga nad kaldusid samale arvamusele nagu mina. Usu mida tahad, aga ära käi sellega teistele pinda ja ära suru seda teistele peale (mitte ainult see usk, mida me oleme harjunud selle mõiste all nägema, vaid ka näiteks vegetarianism, poliitika, armastus). Lama oskas muidugi kõige paremini sellest rääkida. Sest süüria ja seal elavad naised paratamatult peavad käituma vastavalt sealsete normide ja reeglite järgi. Kandma näiteks pearätti, et katta ära oma juuksed. Kuid aastalt aastale see siiski nõrgeneb ja muutub vabamaks. Kuid vahemärkusena lisan, et siin Linzis on väga tavaline näha naisi, kes kannavad just neid samu pearätte (kuidas iganes see õige nimetus sellele ka ei oleks - al-amiira). Ning iga kolmas inimene tänaval on pärit kas Iraanist, Süüriast või riigist, kus on tõmmuma nahaga elanikud. Eestlasele harjumatu ja veidi hirmutav vaatepilt. Samas parim ravim rassismi vastu. Lama oli üliõnnelik kui kuulis, et eestlased on pigem ateistid, kuid vajus näost ära, kui lisasin, et võib-olla mitte kõige sõbralikumad ateistid.

Peresuhetest on Lamal jälle kõige veidramad peresuhted meist kolmest. Esiteks on ta pere üle maailma laiali valgunud, sest kes seal Süüria pealinnas ikka väga tahab elada. Kui õigesti olen arusaanud siis vanemad on ikka Süürias, kuid üks vendadest on Soomes ja teine USAs. Ning ta on eluaeg olnud väga range kontrolli all oma peres. Juu vist ikka sellepärast, et ainuke tütar ja siis ei lastud teda kodust välja enne, kui ta polnud vastanud küsimustele - kuhu lähed? kellega oled? kui kaua oled? Nüüd Linzis olles ta lõpuks on vaba tegema seda mida ta tahab ja kellega tahab ja kui kaua tahab ja kus tahab. Šejla puhul on, aga meile Lamale täiesti uskumatu, suurepärane suhe isaga. Parem ja kindlam ja usaldusväärsem kui emaga. Teda kuulates, aga ma ei osanud enam ise öeldagi... ei oska väga suurt kontrasti esile tuua, et kumma vanemaga ma paremini läbi saan. Üpriski võrdne ma usun. Ühtemoodi kallid. Tüdrukud lahkusid paduvihma ja äikese saatel. Ning ma olin õnnelik, et mul siin ka ikka sõpru on, kellega nii tõsistel teemadel on võimalus juttu rääkida.

Täna hommikul jäi silma facebookis teema - 9.mai. Nii ma alustasin hommikut eilse "Suud puhtaks" saatega. Kuna olen Davidile siin olles rääkinud eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, siis teda ajab see naerma. Jabur. Kuid tema arvates on veel jaburam, et tänavusel eurovisioonil esindab Eestit venelanna, kes laulab itaalia keeles. Aga talle üldse ei tundu jabur, kui väga talle endale Eesti meeldib ja kui vaimustunult ta sellest riigist räägib ning kui väga talle meeldis Eestis käia Maximas poodlemas, sest müüjad olid pahurad ja ebaviisakad. Üleeile ostis lennupiletid Eestisse. Kaotasin vahepeal mõttelõnga - niisiis- eestlased ja venelased. Selle eilse saate saab kokkuvõtta ma arvan ühe ilusa lausega- Vanem põlvkond on liiga minevikus kinni ning noorem põlvkond näeb tulevikku helgena.