Erasmus trip

Trip algas hommikul vara. Äratus kell 7 ja laiskusest sõitsin kokkusaamispunkti trammiga. Jõudsin 15minutit varem, mis tähendas, et olin esimene. Esimene, kes pärast mind bussiparklasse jõudis oli Didem Türgist, kes ei ole tegelikult ersamuse tudeng vaid on magistrant digimaali osakonnast, aga õpib koos meiega saksakeelt. Ja kuna reisil olid nii algajad kui ka edasijõudnud saksakeele tudengid, siis Didem edasijõudnute tudengite nägusid ei teadnud. Mina see-eest teadsin, sest olin ühes edasijõudnute tunnis käinud ning üks sealsetest tudengitest on minu osakonnast magistrit õppiv venelanna Nastja ja ühte hispaania neiut teadsin Simoni kaudu ning päris mitu erasmuse tudengit valdavad üleootuste hästi saksakeelt. Kuigi ma olen ainult ühel ühispeol erasmuslastega käinud, tutvumispeol, siis minu imestuseks sain ma kohe kõigiga jutule. Ei olnud ebamugavat vaikust ega ebavlemist.

Kell pool üheksa võis bussisõit alata Traunsee (see - järv) äärde. Meiega kaasas oli ainult saksa keele õppejõud, kes oli meie reisi organiseerija. Bussisõit pidi kestma tunnikese ja nii kaua lubas õppejõud meil magada: "Gute Nacht!". Sõit kestis tegelikult pool tundi ja minu teadmata olime jõudnud väiksesse, nunnusse, helekollasesse Austria tüüpilisse õlletehasesse - Eggenberg. Seal toimus meil väike giidiring - õlletehas oli töötajatest tühi, sest neljapäeval oli riigipüha (ärge küsige mis või miks - neil siin peaaegu iga nädal riigipüha), aga millegi pärast siis reede oli ka vaba päev. Vaatasime millised on taimed mida kasvatatakse õlle tegemise jaoks, kõik olulisemad masinad ja õllepudelite täitmist. Poole giiditiiru peal jagati juba tasuta õlut. Peale pisikest tiiru ümber õlletehase, läksime "baari", kus pakuti meile kõiki nelja erinevat õllesorti ja lisaks veel kolme kangemat õlut mekkida. Mina olin sekundiga müüdud kui nägin, et neil ka üks tumedam õllesort "Dunkel". See klaas jäigi minu kätte, ma pole Austrias oleva aja jooksul kordagi tumedat joonud (mitte, et ma oleks väga üldse õlut joonud siin). Kell oli 10 ja mulle tundus, et ma olen vist purjus, sest järksu ei kartnud ma suhelda ja teha nalja. Teisedki vaatasid, et Grete kas sa purjus juba? Ostsin koju kaasa veel ühe Dunkeli loomulikult.

Reis jätkus järve äärde. Reisi haripunkt. Pooletunnine paadisõit Traunseel. Me kõik olime pikali kukkumas ja sõnatud. Ainuke sõna, mis kõlas: "Amazing!" Kuid ma tundsin, et tegelikult teised ikka väga ei mõika, mis tunne mul oli eestlasena seda kõike näha. Nemad elavad mägedega riikides. Kapteniks valisime Danieli Tšehhist lootes, et ta on õllest toibunud. Ta ise lubas, et on parimast parim. Ja pärast ränka kaklust hiina neiuga, kumb tiim saab paadi nimega "Julia" jäi meie tiim peale ning pärast kahte meetrit Daniel kahtses seda võitu, ses meie kannatamatu kapten leidis, et meie paat on kõige aeglasem ja me ei jõuagi 15minutiga mitte kusagile. Ja millegi pärast pidin just mina end ohverdama ja vette hüppama ning ujudes paati tagant lükkama. Õnneks põgenesin tema käe ulatusest paadi taha otsa, niiet vähemalt ei saanud ta mind sunniviisiliselt vette lükata. "Pooltundi kestis nagu üks minut," ütles Didem mulle kui lõpuks maapeale tagasi jõudsime. Minu jalad kas õnnest või ikkagi paadisõidust värisesid all. Mul on noorena juhtunud õnnelik õnnetus kanuuga. Käisin sellega ümber. Pärast, mida ma väga pikka aega pelgasin paate ja kanuusid. Aga eelmine aasta otsustasin hea võimaluse korral oma hirmust vabaneda ja sõbra kutsel kanuuga sõitma minna. Ja nagu ta hoiatas, siis see ei jäänud ühekordseks projektiks. Hakkas meeldima, kurat.

Järgmisena vaatasime üle Trankircheni, enne seda tegime ühe ühispildi postkaardi taustal. Õppejõud palus meil öelda pärast drei, zwei, ein - "Traunsee!", aga me kõik kuulsime, et me peame ütlema "Scheiße!" Enam ei aidanud ükski selgitus õppejõu poolt, et ta ei öelnud seda, vaid hoopis midagi muud. Igakord kui ta luges numbreid - drei, zwei, ein - hüüdsime meie ikka "Scheiße!" Ja nii kümme korda järjest. Õppejõul oli küll vahepeal selline nägu, et küll need erasmuse tudengid on ikka rumalad. Järgmisena jäi mulle ette laste väike karussell ja lomulikult pidin ma selle järgi proovima, Didem ühines minuga, mis lõppes sellega, et kõik noormehed tegid meile suure hoo ja ainult neil ja ülejäänud pealtvaatajatel oli lõbus. Kirik oli kirik nagu ikka, aga kadedaks ajas surnuaed. Pole kunagi varem nii imelise vaate ja rahuga surnuaeda näinud! Vaade Traunseele! Järgmisena oli lõpuks aeg süüa! Kõigil olid juba kõhud tühjad. Selleks sõitsime ühte restauranti, mis oli turistidele ka hotell. Ka seal oli vaade Traunseele. Imeline! Lauas istusime Didemiga kõrvuti ja vastas istusid Kolumbiast pärit Manuela ja Andreas (pole kindel kas õige kirja pilt). Nende kõrval hispaania neiu ja itaalia neiu, kes oma vahel hispaania keeles rääkisid ja nende kõrval veel üks hiina neiu ja saksa keele õppejõud Regina. Minu kõrval istus briti tüdruk, keda ma kõige rohkem pelgan, tema briti aktsent on lummav, aga kuna inglise keel on tema emakeel, siis just temast on mul peaaegu ilmvõimatu aru saada. Temast edasi istusid Tšehhist pärit Barbora ja Martin, Venemaalt pärit Nastja ja üks neiu (nimi teadmata), Valgevenest Juri, mis tähendas, et seal pool lauas oli venekeelne vestlus väga populaarne ja vahest häiris see Martinit, kes hakkas lambist tšehhi keeles rääkima. Laua teises otsas istusid Korealane Yeji, Kolumbiast Daniel ja Tšehhist Daniel, Saksamaalt Simoni, Bulgaariast Andreea (neiut häirib kui tema nime ei öelda kahe e-ga), Hispaaniast Miquel. Ma loodan, et sain nüüd kõik inimesed ära mainitud, et te saaksite aru kui kirju seltskond meil seal oli.

Pärast magusat üllatust - meile ootamatult toodi lauda 10 erinevat kooki ja mõnele ei piisanud sellest - hiina neiu ja Andreas tellisid veel jäätist ja shokolaadijooki juurde, liikusime ümaratena bussi ja olime valmis tagasi Linzi sõitma. Aga enam me ei maganud, vaid bussi taga otsas algas tihe vestlus erinevatel teemadel. Alguses vaatsime Juri kaamerast pilte. Siis Andreas armus mu suurte rohelisse pusasse, mille oli Viini shopingul endale ostnud ja päeva jooksul oli ta selle mult ära varastanud ja proovis seda endale selga, leppis ilma minu nõusolekuta kokku, et ma kingin selle talle kui varukad pikemaks õmblen. Mina küll küsisin 50 euri või tulgu Eestisse järgi sellele. Sellest jätkusgi järgmine teema - Eesti. Milline on eesti? Millised on inimesed? Ja kuidas kõlab Eesti keel? Tundsin end järksu nagu eksootilise ja uskumatu olevusena. Aga minu üllatuseks teadis Didem päris palju Eestist, sest tema üks kolmest kooli valikut magistrit õppima minna oli just EKA ja üheks põhjuseks - tasuta kõrgharidus. Mida teised väga uskuda ei tahtnud. Lisaks teadis Didem Rummu karjäärist, kus mina pole käinudki veel. Siin olles taipan tihti, kui vähe ma tegelikult Eestis ringi olen reisinud. Eesti keele tund laienes - eesti-vene-tšehhi-kolumbia-hispaania keele tunniks. Andreas palus mul lugeda Miqueli Tšehhovi raamatut hispaania keeles. Ainuke sõna mida teadsin oli - seniorita. Ja juba sellest oli Andreas nii vaimustunud. Sõnad, mis ma selles tunnis õppisin- "Que pasa!?" (hisp. - what´s up?), "No lo se!" (hisp.- i don´t know), "kokot!" (tšehhi. - kui tahad mehele halvasti öelda). Teised õppisid ära- "Terviseks!"

Pärast seda tundi väsisime ära ja otsustasime edasi rääkida blabla keeles. See juhtub siis kui alustad õlle joomist kell kümme ja oled terve päev päikse käes istunud. Ristisime keele nimeks erinevalt- see oleneb sellest, mis su emakeel on - Estonian-Blablanian, Tyrkish/Spanish-Blablanish. Ja see toimis. Kõik me saime aru, mida me omavahel rääkisime. Didem andis mulle vett, kui küsisin talt: "Bla blabla blaa!?" Mille peale Andreas ja Manuela tegi suured silmad. Hiljem ütlesime neile, et tegelikult ma enne juba mainisin Didemile et tahan vett juua. Linzi jõudes ei tahtnud veel lahku minna. Poole seltskonnaga liikusime veel jõe äärde istuma ja mõned libistasid oma tasuta õlut, kes kohapeal ära ei joonud seda. Ma unustan alati geograafia, kui keegi ütleb Kolumbia ja kui hakkan mõtlema, kus see asub siis ma saan shoki. See on ju Lõuna-Ameerikas. Vaatasime Didemi ja Andreasega kaardilt Kolumbia naabreid ja mul tuli suursuur isu sinna minna. Minu suur unistus on minna Mexikosse, kuid Kolumbiast võiks ka läbi käia. Minu suureks üllatuseks ei armasta nad üldse päikest ja kuuma. Kolumbias on praegu 14kraadi. Mina olin seltskonnast ainuke, kes oli nõus päikese käes olema.

Pärast tunnikest jõe ääres liikusin kodu poole. Mõeldes, et uskumatu, kui vähe olin ma nende inimestega muidu aega veetnud 2,5 kuu jooksul ja kui hästi me läbi saime ja kui lõbus meil päeval oli. Õnneks ei ole me suured joodikud ja keegi meist reisi aja jooksul ei suitsetanud. Väga korralik erasmuse kamp.